Foto: Pexels
Kokaks õppinud eestlanna tee viis ta Inglismaale, praktikale ühte Cambridge’i kiirsöögikohta. Seal tutvus neiu noore pakistanlasega. Pimestav naeratus, lõunamaine temperament ja hele nahk võtsid Maarja­maa neiul põlved nõrgaks.

Eksootilise noormehe jutud armastusest, tulevasest luksusest ning perekonna heakskiidust lisasid eestlanna Annikale julgust mehe juurde ­sõita. 2010. aasta mais saabus neiu riiki, kus teda pidi ees ootama uus ja ilus elu koos unistuste mehega.

Pärast suurt taaskohtumisrõõmu hakkas aga lahti rulluma teine stsenaarium. Annika märkas noormehe pereliikmete üllatunud nägusid. Sealses kultuuris pole kombeks, et perepoeg omavoliliselt naise võtab.

“Olin sealset elu ette kujutanud hoopis teisiti. Olin jätnud Eesti ja oma sõbrad seljataha ning läksin Pakistani, teades, et mind ootab ees tohutult armastav ja hoolitsev mees. Teadsin, et Pakistanis on perekeskne kultuur, ja see meeldis mulle,” räägib Annika. On ju islami traditsioonis pere esikohal, elatakse koos mitme põlvkonna ja tädide-onudega ning naisel on eriliselt auväärne staatus.

Järk-järgult aga hakkas ideaalpilt mõranema. 

Annika: "Kui oled hoidnud oma ­poega ­süles, ise hirmul, et ei pruugi teda enam iial näha, annab see elule ­teistsuguse mõtte..."