"Kui mees läheb tütardega õue, kontrollin, kas ta on pannud neile selga õiged riided, et lapsed ei külmetaks, ja kindad, mis vett peavad. Meest ajab see närvi, et ma kõike kontrollin. Tema meelest muudan ma niiviisi lasteaiahommikud ja väljaminekud närviliseks.

Muretsen ka selle pärast, kas turvatoolis on lastel vöö ilusti peal. Olen märganud, et mees laseb vanemal tüdrukul vahel ise seda peale panna, aga ta ei saa seda ju korralikult kinni. Seega on mul enda arvates põhjust muretseda. Mees aga ütleb, et see pole normaalne ning ma ei usalda lapsi ega teda.

Vahel tabavad mind päeva jooksul hirmuhood: kas kaheaastasega on lasteaias kõik hästi? Ega ta endale süües midagi kurku ei tõmba või musti asju suhu ei topi?"

Pereterapeut Triin Kahre lahkab teemat põhjalikult: mis piirini on muretsemine normaalne? Ja kas saab sundida ema südant mitte muretsema?

"Kui muretsemine kordub, mõjutab pereliikmete igapäevast toime­tulekut ja suhteid, on olukord juba palju tõsisem." Sel võivad olla lastelegi väga negatiivsed tagajärjed, sest