Mariann ja Taavi jõudsid erinevate katsetuste varal selleni, et Mattiase ja Isabeli magama panekul on oluline kuulata enda südant, lihtsalt olla lapse jaoks olemas ja anda talle võimalus uinuda oma voodis. Foto: Kätlin Käresk
“Kui olin üheksa kuud igal õhtul last magama kussu­tanud, otsustasin, selg beebi kiigutamisest valus, et ei jaksa enam. Panin ta võre­voodisse, sulgesin ukse ja nutsin koos lapsega,” kirjutab Mariann Kippar (26).

Loen raamatut “Hea magaja”, mille on kirjutanud kliiniline psühholoog Janet Krone Kennedy New Yorgist ja eesti keeles välja andnud kirjastus Ersen 2016. aastal, ning tunnen mõistmatust. Guugeldan autorit – igati tark naine tundub. Ometi teatab ta, kuidas on jumala okei lasta kolme-neljakuusel imikul tundide viisi nutta.

“Laske imikul õhtul ja igal öisel ärkamisel ennast magama nutta,” kirjutab ta leheküljel 93 ning jätkab lehel 96: “Kontrollimata nutu reeglid on lihtsad. Olles magamapaneku rutiini lõpetanud, pange imik võrevoodisse, öelge midagi rahustavat ja lahkuge toast. Ärge avage ust enne hommikut.” Kui imik ärkab öösel kell neli, võib tal kella kuueni hommikul rahulikult nutta lasta.

Millest värskest Pere ja Kodu numbrist veel lugeda saad, vaata SIIT!

Aga ma pean olema aus. Ka mina olen kontrollimata nutu meetodit kasutanud. Tunnen end meeletult süüdi ja see on põhjus, miks see teema mulle nii hinge poeb. Selle meetodi tõttu hakkas poeg vihkama oma voodit ja sattus paanikasse, kui teda võre­voodisse panna tahtsin. Kui ta oli aasta ja üheksa kuu vanune, jõudis mulle kohale, et olen lapse psüühika rikkunud.