Foto: Pere ja Kodu Vahur Pormeister
Cassandra paistis sündides täiesti terve tüdruk. Tõsi, kui ema tirtsu lähemalt uuris, avastas ta kolmel imetillukesel näpul vesivilli. Kui ta neid sünnitusmajas arstile näitas, rehmas too käega: ju lutsis beebi emaüsas näppe!

Kodus villid paraku ei kadunud, vaid neid lisandus – kõigepealt kõrvalestale ja siis juba igale poole. “Kui ühele käele tuli vill, siis kohe ka teisele. Samamoodi oli jalgade ja ülejäänud kehaga, kõik käis sünkroonis,” kirjeldab ema haiguse kulgu.

Mida Pere ja Kodu septembrinumbrist veel lugeda, vaata SIIT!

Ingrit otsis abi arstidelt, kes olid aga nõutud. Beebile tehti ohtralt analüüse ja teste, kuni Cassandra kolmandal elukuul selgus geeni­testide põhjal tõde. Selgus ka, et nii Ingrit kui ka Sander kandsid enda teadmata haiget geeni. “Oleks seda aimanud, saanuks raseduse ajal lapsel tõbe diagnoosida,” ohkab Ingrit. “Aga me ei mõtle, mis kõik oleks võinud olla. Kui nii juhtus, järelikult pidi nii minema!” Kuidas on elu maailma üheks raskeimaks puudeks peetava haigusega? Ei ühtki valuvaba päeva, ütleb ema.