Foto: Shutterstock
“Isegi mu oma ema heitis mulle ette, mis inimene ma ometi olen, et jätan lapsed ja lähen teise riiki rikkust otsima,” pihib kolme lapse ema, kes olude sunnil ja laste heaolu nimel tegi dramaatilise otsuse: isa juures on neil parem.

Ollakse harjunud nägema, et perekonna purunemisel jäävad lapsed enamasti ema juurde elama, isakodus käiakse vaid külas. Kuigi emad-isad on ühtviisi lapsevanemad, pole me harjunud sellega, kui lapsed jäävad isa kasvatada ja ära kolib ema. Ometi tuleb ette ka selliseid olukordi.

Oma taolist kogemust jagavad kaks ema, kelle on saatus elama viinud võõrale maale. Ilma lasteta. Privaatsuse tagamiseks esinevad nad siin loos teise nime all.

Laura (32) kohtus oma laste isaga, kui oli alles kuueteistaastane. Nende kooselu kestis kümme aastat, sündis kaks poega. “Ma olin end täiesti kaotamas ning eluga väga rahulolematu – sõltusin oma mehest täielikult ja lahkuminek ei tulnud kergelt,” meenutab Laura. Naisel puudus töö ja igakuine sissetulek, polnud kindlat elukohta ja vanemad tegid ühise otsuse, et toona 7- ja 4aastane poeg jäävad seniks isa juurde, kuni Laura on elujärje enam-vähem rööpasse saanud.

Naine oli kaua oodanud aega, millal ta saab oma pojad taas enda juurde elama võtta, kuid kahjuks ei ole selle mõttega päri nüüd laste isa. “Mu eksmees on harjunud, et lapsed on temaga ega kujuta teistsugust elukorraldust enam ette. Tal on hirm, et ta hakkab lapsi igatsema, sest me elaksime teises riigis. Samuti tundub, et ta naudib üksikisa staatust, mis on Eestis üsna tavapäratu. Ta ei nõustu mulle enam lapsi tagasi andma,” kurdab Laura.

Marianne (38) üksteist aastat kestnud abielust sündis kolm last. Suhe oli Mariannele hingeliselt raske – mees oli kontrolliv ning naine tundis, et kooselu hävitab ta. Kaua kestnud sõltuvussuhtest suutis ta sõbranna abiga välja murda ning oma tagasihoidliku palgaga üürida endale ja lastele ühetoalise korteri. “Olin pikalt lastega kodus olnud ning palk, millega tööle tagasi läksin, polnud midagi märkimisväärset. Ma ei saanud meile suuremat kodu tol ajal lubada,” põhjendab ta.

Elanud mõnda aega väikses korteris pead-jalad koos, astus Marianne isetu sammu ning andis lapsed isa juurde elama, kuna mehel oli suur maja, igaühel oma tuba ja omad tuttavad asjad. “See samm oli mulle emana raske, kuna ma pole iialgi soovinud lasteta elada, kuid neile oli nii parem.”