Foto: Shutterstock
Ma polnud kordagi ebaõnnestunud ega erilisi kaotusi kandnud. Olin harjunud, et minu elus on kõik läinud mu soovide ja ootuste kohaselt. Kuni jõudis kätte aeg, mil tundsin, et nüüd võiks seniseid õnnestumisi kroonida üks pisike ­inimene.

Kui ma 2014. aasta sügisel esimest korda lapseootele jäin, sai selgeks, et päris tavaline see ootus ei tule. Pisipoeg sündis 23. rasedus­nädalal sügavalt enneaegsena ja võitles oma elu eest kaks kuud, enne kui ta jõud rauges. 

Neid hirme ja tundeid ning tohutut kurbust, mida see kaotusega lõppenud võitlus endaga kaasa tõi, on võimatu sõnadesse panna. Tagantjärele oskan tänulik olla selle eest, et see kurb kogemus tegi mind piisavalt ettevaatlikuks, et oskasin oma teise lapse elu eest teadlikult võidelda.