Foto: Pere ja Kodu
Noh, nüüd on aeg teiseks lapseks, vihjatakse mulle varjamatult. Vaatan neid ütlejaid kui marutõbiseid koeri. Kas nad on aru kaotanud? Mitte mingil juhul!

Meediast vaatavad vastu supernaised, kes on sünnitanud rea lapsi ja näevad välja nagu hommikune kaste. Vaatasin oma kottis silmi ja ohkasin. Mina tahtsin vaid magada ja pesta.

“Ma tahan kolme last,” unistasin väikese plikana, “eelistatavalt kahte tüdrukut ja ühte poissi.” Kujutlesin, kuidas nad rahulikult mu juures kärus magavad. Nagu nukud – vaikselt ja märkamatult. Aeg läks edasi. Hakkasin aru saama, et beebid ei ole nukud. Neil on probleemid: nad nutavad, nad on öösiti üleval, nad on haiged, neil on koolikud, neil tulevad hambad, nendega peab tegelema. “Ei, mina lapsi ei taha!” teatasin siis. Tahtsin olla vaba, tahtsin elada omaenda reeglite järgi.

Londonisse kolides kohtusin Timiga. Tema tahtis lapsi, mina teda, ja nii sündiski Rupert. Ühtäkki leidsin end keset elu, mida olin püüdnud vältida. Ööd ei olnud päevast paremad. Laps oli üleval iga kahe tunni tagant ja nõudis süüa. Sel ajal nägin välja kui vangilaagri asukas, silmad aukus ja nahk hall. Nutsin enamiku öid, sest laps lihtsalt ei maganud. Päevi oli raske nautida, sest pea oli paks ja kõik ujus silme ees. Väsimus oli kohutav. Lapse esimene poolteist eluaastat sadas vihma ja taevas oli tumehall. Tundsin end kui vang, kel polnud mingit sõnaõigust oma minekute ega tulekute üle.