Foto: Merit Hirvoja-Tamm
Kuulen seda lauset mitu korda päevas, sest minu nelja-aastasel pojal on kollihirm ja ta kardab üksi olla.

Kui pojal on pissihäda, peangi temaga tualetti kaasa minema. Üksi teises toas mängida ta ei tihka. Õhtul uinumisajal pean tema kõrval olema. Poja voodi ja seina vahe peab olema kinni topitud, et kollid voodi alt temani ei ulatuks, ning kui ta öösel ärkab ja avastab, et mind pole kõrval, puhkeb ta nutma.

Esialgu kartis ta ainult tualett­ruumi, kuna hakkas väitma, et seal on nahkhiired. Tuli välja, et lasteaias olid lapsed neist rääkinud, ning üksi tualetti minnes tekkis tal mõte, et äkki on seal mõni peidus. Tookord saime hirmust üle, kui selgitasin, kus nahkhiired elavad ning et kohe kindlasti ei meeldi neile meie tualett.

Mõnda aega oli rahulik, kuid siis hirm naasis – koos eriti jubedate kollidega, kel igaühel erinev välimus ja nimi. Seekord vallandas nende tuleku tõsiasi, et vanem õde avastas nutimaailma ja kui ta netist videoid vaatas, uudistas väikevend kõrval.  Mõistsin, et hirm on loomulik kaitsereaktsioon, mis aitab meil ohtlikke olukordi vältida, ning lapse arenguülesanne on õppida hirmuga toime tulema. Kuigi vanemale võivad lapse kartused tunduda tühised – “Saa ometi aru, kolle pole olemas!”; “Äike ei löö meie majja sisse” –, ei too põnni hurjutamine lahendust. Last tuleb õpetada hirmuga toime tulema, muidu võivad tal kujuneda foobiad ja ärevus.