Hele-Mai Alamaa
Esimesed lapseootuskuud ei olnud Liisal kaugeltki sellised, nagu ta oli ette kujutanud: “Nutsin pea iga päev paaniliselt ja palusin lapselt selle eest andeks.”

Põhjusi nutuks justkui polnud, aga beebituleku valguses hakkas ta kogu oma elu taasmõtestama. Tekkis kahtlusi ja hirme. Liisa tõdeb, et pole kunagi olnud tüdruk, kes unistaks valgest pulmakleidist, oma majast või pühapäevahommikustest pannkookidest. Tema unistused on alati olnud seotud tööga.

Seda enam on Liisa õnnelik, et on leidnud enda kõrvale inimese, kellele näitleja hektiline töögraafik sobib. Koolituse ja müügialase värbamisega tegelev Erki elab Liisaga natuke sarnast elu – kõik päevad on erinevad, üheksast viieni töötegemist pole, reise on palju ning kõike seda saadab suur armastus ja kirg oma töö vastu. “Meil ei ole kohustuslikke ühiseid ettevõtmisi. Mõistame teineteist hästi, kui üks ei jõua teise vanaema sünnipäevale või pole võimalik pühapäeva hommikul koos ärgata.”

Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Kuidas mahub sellisesse elurütmi laps? “See hirm saatiski mind kogu raseduse aja,” tunnistab Liisa.  Kui Liisal ja Erkil tekib nüüd hetki, mida nad saavad kahekesi veeta, eelistavad nad vestlusele vaikimist. “Kord ehmusin: kas meil ei olegi enam millestki omavahel rääkida?!”