Foto: Unsplash
“Mida valusam vits, seda armsam laps!” Kui vanemal mõistus enam ei võtnud, siis peksust oli ikka abi. Need olid eelmise põlvkonna lastekasvatuse “tarkused”, mida mõned meist siiani õigeks peavad. “Eks me ikka põhjusega saime peksa. Ja nüüd oleme ju täitsa normaalsed inimesed,” arvas üks isa.

Praegu näeme ühiskonnas eelmise kasvatusstiili järellainetust. Autoritaarsus ja ükskõiksus, mida kogesime, on kujundanud meist järele­andlikud või semutsevad vanemad.  Näiteks vanemad, kellega lapsepõlves ei arvestatud, võivad olla oma lapsega piiritult mõistvad ja paindlikud. Alati selgitada, kõike põhjendada, kaasata lapsi isegi aruteludesse, mis pole neile eakohased. Lapsed reageerivad sellele, nagu nad oleks vanemaga võrdväärsed või neist isegi üle: nad kamandavad, vaidlevad, lükkavad ja tõmbavad vanemaid, õpetavad ja hurjutavad. Vanema ja lapse rollid on vahetusse läinud.