Foto: Hele-Mai Alamaa
“Meedia heroiseerib naisi, kes otse sünnituselt tööle, lavale või ekraanile jooksevad. Minu silmis on kangelased emad, kes lastega pikemaks ajaks koju jäävad. Minu jaoks on Maris just seetõttu kangelane,” kinnitab abikaasa Marisega kolmandat ühist last ootav räppar.

“Ma hindan Marise vanemlikke võimeid väga kõrgelt,” ütleb Henry tõsiselt. “Mina käin nädal aega laval, olen kaks nädalat võtetel, aga tema on kodus ja kasvatab minu lapsi! Ja mind ka – sest minu näol on ju tegu täiskasvanud lapsega. See on vau!, et ta siin koduseinte vahel istub ega lähe galale, kontserdile, sinna võtetele, sinna tööle. Jääda siin selle kõige keskel terveks – see on kangelaslik!”

Marise põhitöökoht on Raadio 2s, kus ta on toimetaja ja saatejuht, kuid Karl Villemit (2) oodates jäi ta koju ja niipea tööle minna ei kavatsenud. “Mõtlesin, et võtan seekord lapse­puhkusest maksimumi – kui emadele on antud võimalus olla kolm aastat kodus, teengi nii! Ühegi teise lapsega pole ma nii pikalt põhitöölt ära olnud. Aga siis juhtus üllatus, mistõttu olen nüüd tõenäoliselt kodus kauemgi,” viitab Maris beebikõhule.

Uue aasta lubadus

Perele küllamineku klapitamine on, tõsi, paras kunsttükk. Kui viimaks aeg paigas, jääb Karl Villem nohusse. “Arvesta sellega, et mu väiksem poeg on tõbisena kodus, mis tähendab, et intervjuu ajal võib ta käia mind näiteks rindade vahelt ja tagumikust hammustamas, kui ma talle üle kolme minuti järjest tähelepanu ei pööra,” naljatab Maris.

Kohapeal näen, et väike Karl Villem on tõesti oma õest Tuule Teelest kardinaalselt erinev. Kui tüdruk on malbe, koostööaldis ja kaalutlev, siis väiksema venna nimi võiks õe Tuule kõrval vabalt Äike olla – ta on korraga siin ja seal, rõõmus ja nõudlik, energiast pakatav ja tähelepanu otsiv. Tõeline kahene! Külalistele lõbus vaadata, vanematele paras proovikivi. “Villem on täpselt see rüblik, kellest pereveebides kirjutatakse – kes restoranis karjub ja poes end kõhuli viskab,” muigab ema.

Sellal kui Maris kodus vägesid juhatab, rabab Henry vabakutselisena tööd teha. Henry möönab, et kuigi ta naudib oma tööd ja võtab alati vastu vaid need projektid, mis talle pinget pakuvad, on seda kõike siiski liiga palju kogunenud. “Olen kogu aeg kodust ära ja tunnen, et pean midagi muutma. Võtan uue aasta ees­märgiks, et olen rohkem pere keskel,” lubab ta.

Maris kinnitab, et tema pole tähelepanuotsija tüüp. Pere on talle püha ja isiklik teema ning ta ei armasta seda pidevalt suures ringis näidata. See on ka põhjus, miks nende lapsi ajakirjade piltidelt üle lehe ei leia – välja arvatud Perest ja Kodust, mis on Marise hinnangul üdini positiivne ajakiri. Omavahel öeldes polnud neid sellest hoolimata kerge meie kaaneloo jaoks ära rääkida…

Loe, millest värskes numbris veel kirjutame SIIT

“Oleme Henryga väga erinevad inimesed. Temale sobib tähele­panu – kui tal on nädal vaba aega, otsib ta kohe seltskonda. Mina olen selles suhtes tema vastand. Kui liigun tänaval koduste riietega ja üles löömata, ei tunne inimesed mind õnneks äragi, kui Henryt kõrval pole. Ja kui mulle anda vaba nädal, tahan kindlasti üksi ja omaette olla. Ma ei ütleks ühelegi sõbrannale ka, et vaba olen!”