Hooldushaiglas istus mu ema tühja pilguga, rohtude võtmisest nägu paistes ega teinud vahet, kas on öö või päev. Otsustasime perega: ta kolib meile!
Veidi üle aasta tagasi hakkas Piret tajuma, et emaga on midagi korrast ära. Ille, kes oli juba paarkümmend aastat elanud Tallinnas üksinda, oli alati olnud suur puhtusearmastaja. Tema pisike hubane kodu oli laitmatus korras, värske soe toit laual ja ta ise nägi välja nagu tõeline proua – kenasti riides ja hoolitsetud. Pisitasa hakkas aga ema elamine tolmukihi alla jääma ja ta ise muutus oma välimuse suhtes aina ükskõiksemaks.
Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!
"Hiljem, kui diagnoos selgus, öeldi meile, et selle haiguse korral ei pruugi aastaid märgata mälu kadumist, kui sa inimesega koos ei ela,” teab Piret nüüd tagantjärele. Kortikobasaalne degeneratsioon on progresseeruv ajukahjustus, mida iseloomustab närvirakkude kadu ja vähenemine paljudes ajupiirkondades. Haigus algab järk-järgult ja tavaliselt 60aastaselt või varemgi.