Shutterstock
"Ta elab läbikäidavas toas, kust lapsed jooksevad aeg-ajalt läbi ja kus on kõigi pereliikmete kasutuses olev arvuti, aga midagi pole teha,” räägib Piret (46), kel tuli selle aasta algul võtta enda juurde elama hiilivalt alanud karmi haiguse küüsi langenud ema Ille (70).

Veidi üle aasta tagasi hakkas Piret tajuma, et emaga on midagi korrast ära. Ille, kes oli juba paarkümmend aastat elanud Tallinnas üksinda, oli alati olnud suur puhtusearmastaja. Tema pisike hubane kodu oli laitmatus korras, värske soe toit laual ja ta ise nägi välja nagu tõeline proua – kenasti riides ja hoolitsetud. Pisitasa hakkas aga ema elamine tolmukihi alla jääma ja ta ise muutus oma välimuse suhtes aina ükskõiksemaks. 

Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!

"Hiljem, kui diagnoos selgus, öeldi meile, et selle haiguse korral ei pruugi aastaid märgata mälu kadumist, kui sa inimesega koos ei ela,” teab Piret nüüd tagantjärele. Kortikobasaalne degeneratsioon on progresseeruv ajukahjustus, mida iseloomustab närvirakkude kadu ja vähenemine paljudes ajupiirkondades. Haigus algab järk-järgult ja tavaliselt 60aastaselt või varemgi.

Tänavu jaanuaris läks Ille kõrvalasuvasse poodi, mobiiltelefoni kaasa ei võtnud ja koju tagasi ei jõudnudki. Piret helistas emale terve päeva, kuid keegi ei vastanud.