Pool aastat tagasi, kui Jan võttis keskendumisraskuste leevendamiseks esimest korda psühhiaatri kirjutatud ravimit, tekkis poisil taas üle pika aja tõsine raevuhoog. “Päeval eelkoolis oli kõik korras, koduteel autos ei rääkinud Jan sõnagi ja istus apaatselt. Kui koju jõudsime, hakkas märatsema, võttis noa, lubas mind ja ennast ära tappa. Pidin ta maharahustamiseks vaiba sisse keerama,” meenutab Maarja.

Aasta tagasi kutsus üks mees Selveris politsei, kui Maarja abikaasa röökivat poega jõuga kinni hoidis. Naisel tõmbus süda valust kokku, kuuldes meest telefonis seletamas, et ta näeb praegu pealt lapse väärkohtlemist. “Ta oleks võinud tulla enne meilt küsima, miks me nii käitume. Oleksime selgitanud, et meil on psühhiaatri juhised last kinni hoida, et ta endale ega teistele haiget ei teeks,” ohkab Maarja.

Kui varem läks Maarja sellistes olukordades närvi, siis nüüd tulevad tal pisarad silma. “Ma ei vihasta, aga mulle teeb hingepõhjani haiget, kui inimesed süüdistavad, et olen halb lapsevanem,” lausub ta nukralt.