Põhjalikust ettevalmistusest hoolimata osutus rinnaga toitmine Franzu esimese eluaasta suurimaks katsumuseks.
Miks ma sellest kõigest nii detailselt räägin? Sest kolm kuud elasime oma beebiga teadmatuses, hirmus, magamatuses.

Laps oli meeletult nutune nii päeval kui ka öösel, magas ainult 20 minutit korraga. Suurest nutmisest tekkis lapsel nabasong. Tundsin, et olen lapsevanemluses täielikult põrunud. Arst ütles, et peaksin püüdma teha nii, et laps ei nutaks nii palju, muidu läheb song hullemaks. Olin murdumas. Kas nad tõesti arvavad, et ma ei püüa oma väikest last lohutada? Miks ma millegagi hakkama ei saa? Miks ta ei söö? Miks ta ei maga? Kuidas ma sellest olukorrast välja pääsen? Äkki on mu lapsel minuta paremgi? 

Millest ajakirjas Beebi veel juttu, vaata SIIT!

“Äkki on lapsel kõht tühi? Andke talle pärast imetamist pudelist piima juurde,” ütles pereõde. Olin püha viha täis, sest ei mõistnud, kuidas võib tervishoiutöötaja midagi nii rumalat soovitada. 

Esimesed kuus kuud pärast lapse sündi oli kõige raskem aeg minu elus. Mitte ealeski ei vaata ma enam viltu ühegi ema poole, kes oma last pudelist toidab. 

Kõik, mida pead teadma vastsündinu eest hoolitsemisest on SIIN! 

Selleks, et niisuguse järelduseni jõuda, tuli noorel emal läbida kadalipp, kus takistusteks lapse haigus ja enda depressioon...