Foto: Pexels
Pikk ja sale, silmad suured kui hirvekesel, tõuseb Maarja teiste seast kergesti esile. Kuid tema pilk on valvel ja väsinud. “Mul on hirm saada inimestelt halvustavat hinnangut,” tunnistab noor naine. “Pean tegelikult oluliseks vaimseid väärtusi, seda nõmedam ja pealis­kaudsem tundun endale oma põdemise pärast.” Maarja nägu on jumestuskreemiga väga hoolikalt kaetud.

“Ma räägin oma loo lootuses, et teismeliste või ka hädas olevate täiskasvanute lähedased ei võtaks aknet liiga kergekäeliselt,” alustab Maar­ja oma pihtimust. “Jah, mõnel piirdub see vaid paari punniga näos, teise nahk paraneb paari aastaga, aga vahel võib sellest tavapärasest puberteediea probleemist kujuneda pikaajaline psüühiline painaja.

Mu vanaonu poputas mind alati väga, ütles mulle ikka “minu kaunitar” ja “pead missivõistlustele minema”. Kui mul puberteet algas, tuli ta ühel õhtul külla ja hõikas: “Tere, kaunitar!” Vaatas siis mind ja jätkas: “Oi, sul on punnid näkku tulnud!” Ja astus minema!”

Häbi algus

Algas kõik, nagu ikka: 13. eluaasta paiku ilmusid esimesed vistrikud. Paar aastat ei teinud tüdruk neist endale probleemi, kuid punnide lisandudes muutus murelikuks, hakkas aina ohtramalt kasutama peitepulki ja katsetas kõiki vahendeid, mida reklaamides nägi. “Ma ei osanud tollal ennast hoida. Võitlesin punnide vastu lausa vihaga: kasutasin hästi kuivatavaid vahendeid, alkoholiga näovett, ja meikisin kõigega, mida poes oli ja mille jaoks raha jätkus.”