Foto: Unsplash
"Mul käis keset talve peast läbi mõte panna beebi matkaraja kõrvale maha ja ise põgeneda. No ja ma põgenesingi," meenutab Kristel kohutavat aega oma elus.

Põgenesin lapsega koju, et helistada mehele ja kurta oma mõtete õudsust. Keegi ei arvanud, et ma midagi sellist päriselt ka teha suudaks, aga mina ennast enam ei usaldanud. Mu poeg oli aastane, kui ma teda lõin. Esimest ja viimast korda. Ma mäletan, et mitte tugevasti, mäletan, et olime mõlemad nii ehmunud – laps hakkas nutma ja mina läksin hüsteeriasse. Haarasin ta sülle ja jooksin vanematekoju, tee peal helistasin isale, et tegin midagi kohutavat. Isa tuli meile poolele teele vastu, võttis lapse endaga kaasa ja mina suundusin üksi nende poole. Kui isa lapsega tagasi tuli, jooksis poja kohe minu embusesse. Ja minu süda purunes otseses mõttes nagu tuhandeks killuks. Ma vihkasin ja süüdistasin ennast ning kui ma oleksin tollel hetkel üksi olnud, siis arvatavasti oleksin endalt elu võtnud.

Mäletan, kuidas ma koos lapsega elutoa põrandal nutsin ja palusin, et jumal mind aitaks. Mõistate, ma palusin jumala abi, kellesse ei usu ma mitte grammi ka. Lõpuks ma ei maganud enam üldse, klammerdusin lapse külge, värisesin magamatusest nagu haavaleht.