Fotod: Hele-Mai Alamaa
“Teoorias teame ju, et paarisuhe peab lapsi kasvatades olema esikohal, aga praktikas unustame. Arutasime just Mariga, et vaatame oma kalendreid ja katsume kahekesi­hetki muude tegevuste hulka mahutada. Tegelikult peaks olema vastupidi – esmalt määrame ära oma date-night’id."

“Alles siis, kui Thor sündis, mõistsin, et ma ei eemaldunud Aaronist üldse, kuigi ta oli juba suur poiss ja oleksin võinud tema kõrvalt endale aega võtta, enne kui uus beebi elu pea peale pööras,” möönab Mari. “See on mulle raskeim kogu lastekasvatuses – end mitte kaotada."

“Vahel on raske Marit emarolli keskelt üles leida," tõdeb Jesper. "Aga päriselt pole ta muutunud."

“Mulle meeldib ka mõelda, et olen alfaisane, nagu hundid seda on: vaatan ülevalt kaljunukilt oma karja peale ning hoolitsen, et nendega oleks kõik hästi – katus pea kohal, liha koopas ja ohte poleks. Väiksemad elukillud sobitab kokku Mari. Tema teab, millal on laste uneajad ja kuhu nad peavad päeva jooksul jõudma. Otsustada tähendab ühtlasi vastutust võtta: kui millegagi puusse panen, ja seda tuleb ikka ette, tunnistan oma viga. Nii ma õpingi! Ma pole isana veel üldse valmis ega perfektne – mu lapsed ja naine vormivad mind kogu aeg. Kui Mari näeb, et hakkan mölkuseks muutuma, saan talt kohe surkida. Ma pean arenema! Ja mina omakorda ei lase Maril muutuda nipsakaks diivaks."