Kadri lugu | Ühtäkki sai viha mõistusest võitu: ma raputasin oma last ning lasin siis kätelt voodile kukkuda
(2)Minu isa on äkilise loomuga mees, kes on kasutanud probleemsete olukordade „lahendamiseks" ka vägivalda, paaril korral üsna jõhkral moel. Muidu on ta seltsiv, sõbralik ja abivalmis inimene, kuid ta ärritus kergelt, vahel pealtnäha üsna tühiste asjade peale.
Enamasti reageeris ta karjumisega ja järskude käsklustega „kao minema" või „marss oma tuppa". Lapsena saime vennaga rihma, vanemas eas ta meid enam füüsiliseltei karistanud, kuid vaimne terror ei kadunud kuhugi.
Kõige rohkem kummitab mind aga hoopis üks südasuvine päev maakodus, kui olin 8-10 aastane ja me nägime vennaga pealt, kuidas isa peksis ema. Õhtul palus isa minult andeks. Andestasin, aga tegin seda vaid hirmus teda oma keeldumisega taas ärritada. Sisimas pole ma seda siiani teinud. Ajapikku õppisin isa ärritumist vältima või ette aimama, et vaim valmis panna.
Kasvasin üles isa kartes, mitte austades. Alati, kui ta endast välja läks ja meid karistas, järgnes tülile vaikimine. Juba samal või järgmisel päeval tegi ta aga näo, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast endast välja minemist hakkas ta moraali lugema ja käskis meil endale silma vaadata. Oleksin tahtnud samal ajal hoopis nutta... vahel nutsingi.
Mida vanemaks ma sain, seda vähemaks jäi selliseid olukordi ja ma õppisin enda eest rohkem seisma. Kui väikevend sündis, hakkasin just 14aastaseks saama ja otsustasin, et vajadusel seisan alati tema eest. Lubasin, et vähemalt seni, kuni mina olemas olen, ta peksa ei saa ja tema peale ei karjuta.
