Foto: Pexels
Katrini lugu sai alguse üsna ootamatult. Tema poeg Klerkon oleks pidanud ema kõhus elama veel 15 nädalat, kuid sünnitegevus algas juba 25. rasedusnädalal ning laps kiirustas siia maailma, kaaludes vaid 804 grammi.

Klerkon küll doonoripiima ei vajanud, sest Katrin asus kohe piima pumpama. Ning kuigi esimene, kõige hinnalisem ternespiimatilk süstlas enne beebi suhu jõudmist ära kuivas, sai väike poiss algusest peale oma ema piima. "Hakkasin piima pumpama ja kuna ma ei teadnud, kaua Klerkon haiglas olema peab, panin seda muudkui sügavkülma. Kahe nädalaga oli sügavkülmik täis, siis ostsime külmkirstu ja varsti oli ka see täis. Piima tuli liiter päevas, Klerkon sõi sellest väga vähe, kuid ära ei visanud ma midagi," räägib Katrin.Muidugi oli piima pumpamine tüütu ja aeganõudev, kuid oma lapse heaks midagi tehes nii ei mõtle. Kogu Klerkoni haiglas oleku aeg oli meeletult raske ning mõnikord elasime tund korraga. Kõik hommikud algasid kõnega haiglasse, et mis seis on. Seejärel viisime Arabella laste­aeda, läksime ise haiglasse ja olime terve päeva Klerkoni juures. Tundus, nagu aeg seisnuks. Mulle andis natukenegi jõudu mõte, et oma piima äraandmisega saan aidata teisi sama raskes olukorras lapsi.”