“Veel samal õhtupoolikul, kui Kuutsemäele jõudsime, läksin abi­kaasa ja sõpradega mäele. Selles polnud midagi uut, sport värskes õhus on tavaline osa mu elust. Ka ei teinud ma mäel erilisi pingutusi, ühelt nõlvalt alla tulles ja teisele ronides natuke hingeldama siiski võttis,” alustab Katriin.

Sõber Aimar sõitis ees mäest alla ja Katriin laskus järele. “Poole nõlva peal tundsin valu – nagu kaks nuga oleks löödud pähe, kukla poole,” meenutab ta. “Sain kohe aru, et see pole normaalne. Kui jõudsin Aimarile järele, kukkusin pikali ja ütlesin, et kutsu kohe kiirabi. Siis palusin tal end püsti aidata.”

Et veebruaris olid eriliselt külmad talveilmad, olid mõlema mobiilid “välja surnud”. Aimar suutis ühe neist siiski ellu äratada ja kiirabi kutsuda. Alustuseks öeldi sealt, et mitte mingil juhul ei tohi Katriin olla pikali. Sõbrad aitasid ta Kuutsemäe restorani sooja ja hoidsid poolistuvas asendis. “See oli ebareaalne valu, mida tundsin,” kirjeldab Katriin.