Foto: Erakogu Erakogu
“Juba ühega on päris hull, ma ei kujuta ette, kuidas te kahega hakkama saate!” Umbes selliste optimistlike nootidega võtsid sõbrad ja tuttavad vastu teate, et saame peagi kaksikud. Loomulikult pärast seda, kui nad olid meid imetabase uudise puhul südamest õnnitlenud.

Ajakirjanik Alo Raun räägib Pere ja Kodu eriajakirjale Beebi, kuidas ta kohanes kaksikute isa rolliga.

Millest värskes ajakirjas Beebi veel juttu, vaata SIIT!

Pean tõdema, et olin toona rõõmuuimas ega osanud “kaasatundjatega” eriti samastuda. Nüüdseks olen kaksikute isa olnud veidi enam kui aasta ja kolm kuud, nii et on paras aeg küsida, kas hoiatajatel oli õigus. Vastus on: nii ja naa.

Uus olukord tabas meid kogu oma katsumuserikkuses esmalt sünnitusmajas. Meid hoiti seal kaheksa päeva, mis tähendas pidevat unetust, lõputuid arstide, õdede, koristajate, toidutoojate jt visiite meie perepalatisse, mõõtmisi-­kaalumisi, imetamis­nõustamisi, mida iganes. Nii lahkusin minagi sünnitusmajast üle kahe kilo kergemana, justkui oleksin samuti sünnitamas käinud.