Ühel õhtul, kui tahtsin teda magama panna, läks tüdruk aga potile, seejärel vupsti voodisse. Viivu pärast oli ta tagasi potil. Soovitasin tuttu heita: “Sa ju pissisid juba, head ööd.” Minut möödus ning laps oli jälle poti peal. Niimoodi kuus-seitse korda järjest.

Probleem hakkas korduma õhtust õhtusse. Ehk on lapsel põis haige või neerud korrast ära, tundsin muret. Viisin tütre arsti juurde. Tehti vere- ja uriiniproovid – tänu taevale, ei midagi! Aga õhtune sängi ja poti vahet pendeldamine jätkus.

Olin mures ja rääkisin lapse potiprobleemist nii sõbrannadele kui naabrinaistele. Nagu ikka noor ema, kel laps haige. Ja siis juhtus üks tark sõbranna soovitama: