Foto: Pexels
Kui ma kunagi aastaid tagasi oma kahe ja poolese tütre lasteaeda viisin, et tööle minna, ei osanud ma midagi peljata. Laps jäi talle omase kohusetundlikkusega kenasti lasteaeda. Ei nutnud, kui tema juurest lahkusin. Ei nutnud, kui talle õhtul järele läksin. Kodus oli samuti hea laps. Nii mitu nädalat.

Ühel õhtul, kui tahtsin teda magama panna, läks tüdruk aga potile, seejärel vupsti voodisse. Viivu pärast oli ta tagasi potil. Soovitasin tuttu heita: “Sa ju pissisid juba, head ööd.” Minut möödus ning laps oli jälle poti peal. Niimoodi kuus-seitse korda järjest.

Probleem hakkas korduma õhtust õhtusse. Ehk on lapsel põis haige või neerud korrast ära, tundsin muret. Viisin tütre arsti juurde. Tehti vere- ja uriiniproovid – tänu taevale, ei midagi! Aga õhtune sängi ja poti vahet pendeldamine jätkus.

Olin mures ja rääkisin lapse potiprobleemist nii sõbrannadele kui naabrinaistele. Nagu ikka noor ema, kel laps haige. Ja siis juhtus üks tark sõbranna soovitama: