“Küllap seetõttu oligi vanavanaisa lahkumine talle abstraktne, pisut mõistetamatu asi. Inimest, kes oli iga päev ta elu osaks olnud, ühtäkki polnud enam. Ja vanavanaema, kes oli vanavanaisaga eraldi majaosas elanud, sõi järsku kolm korda päevas meie köögis, n-ö lapse territooriumil,” meenutab neljase poja ema aega, kui 85aastase vanaisa elulõng katkes.

Kolm põlvkonda elasid Tartus Tammelinna majas koos. Vanavanaisa oli lapsele olnud vanaisa eest, sest isapoolne vanaisa suri enne ta sündi. Matustele ei võetud teda kaasa, kuna oli kõle november ja poisil oli väike palavik.

 “Surm on me elus sageli liigagi lähedal olnud,” tõdeb ema mõtlikult.