Foto: Unsplash Foto: Unsplash
Kui Kati (17) käed minu poole sirutab, paljastub mõlemal käel randmest küünarnukini tihe vermetest võrk. Neid ei pruugi olla kerge märgata. Kati oli end juba aasta lõikunud, enne kui vanemad seda tähele panid.

“Vanemad viisid mu lastepsühhiaatri juurde. Põhjuseks just lõikumine,” alustab Kati oma lugu. “Olin selleks ajaks end juba tükk aega lõikunud. Mõnikord lihtsalt vaatasin, kuidas veri voolas. Teinekord panin salvräti haavale ja vahetasin uue vastu, kui vana verd täis imbus. Kui vanemad toimuvast teada said, hakkas ema mu käsi kontrollima. Selle peale leidsin teise võimaluse – on ka teisi kohti, kust lõikuda (patsutab reitele). Olin lõikumises lihtsalt nii kinni.

Mind ajas seda tegema aastatepikkune valu, mida alla olin surunud. Kui see üles kerkis, pidin lihtsalt midagi tegema. Selles valus oli kunagist koolikiusamist ja seda, et mu vanemad... kuidas öelda... nad vist ei teadvustanud endale, aga nad tegid mulle haiget.

Kui ma väiksem olin, juhtus, et vanemad lõid mind. Vahel sellepärast, et ma ei olnud midagi teinud või olin nende meelest midagi valesti teinud. Kuid oli ka kordi, kus lihtsalt tüli paisus suureks. Seda juhtus veel ka siis, kui olin 13–14. Vahel ema tiris mind juustest või lõi rihmaga, kord tuli kätega kallale.