Foto: Unsplash
Sain emaks üsna vanalt, 32-aastaselt. Olen üsna kindel, et mu 20. eluaastate alguses lapse saanud sõbrannade emadus oli võrreldes minuga palju muretum. Nägin kõrvalt, et neil ei olnud enesele nii kõrgeid nõudmisi ja ärevust selle üle, kas nad on ikka emana head.

Meie pere kõige suurem katsumus oli see, et kahe lapse, Pärteli ja Merikese sünni vahele mahtus veel üks rasedus, mille pidin lapse haiguse tõttu katkestama. See valus kogemus oli mitmeti ka õpetlik. Sain aru, kuivõrd erinev on naiste ja meeste lein. Ma ei tea siiani täpselt, kuidas abikaasa leinas meie ühist last. Kui mina sain kõhubeebiga rääkida, andeks paluda, hüvasti jätta, siis abikaasa kohtus lapsega alles pärast tema sündi. Matsime koos meie imepisikese beebi, aga ei osanud jagada teineteisega seda, mis meie kummagi sees toimub. 

Üks perekonnast pärit mustritest, mida olen märganud, on see, et me ei kipu oma mehega rääkima teineteisega seotud emotsioonidest. Näiteks sellest, mismoodi tema käitumine mõjub mulle või minu käitumine talle. Ilmselt seetõttu, et mul ei olnud lapsepõlves võimalust oma tundeid väljendada — mulle tundus justkui piinlik ja vale välja öelda asju, mida ma tunnen. 

Merikese ootele jäin kaks kuud pärast eelmise raseduse katkestamist, mis tähendas, et ta on leinaajal kantud laps. Leinast hakkasin aegamisi üle saama siis, kui hakkasin Merikese 8.-9. elukuul taas ise raseduskriisi nõustamist tegema. Aastaid hiljem ütles Merike mulle, olles ise vaid 6-aastane: „Emme, kui väikevenna oleks sündinud, siis mind ei oleks.“ Sellist eksistentsiaalset tarkust oli väga hirmutav oma koolieelikust lapse suust kuulda.