Foto: Pexels
Lapse südamelöökide sagedus oli 80 lööki minutis, mis on väga madal – normaalne on 120–140. Siis muutusid südamelöögid aga väga kiireks, kuni 180 korda minutis. Nii see kõikus üles-alla. Saime aru, et midagi on väga valesti,” kirjeldab Kärt.

Kärt: “Sünnituspalatisse jooksid arstid ja õed. Meile öeldi, et lapsel hakkab tekkima hapnikupuudus ja selle vältimiseks peab tegema erakorralise keisri. Veed olid juba rohelised ja asi muutus ohtlikuks. Juba mind lükatigi ratastel voodiga opisaali poole.”

Ka Liisi lapsel oli hapnikupuudus. Liisi sünnitus kutsuti esile, sest tähtaeg oli möödas. Haiglas paistis kõik siiski korras olevat, kuni äkki tekkis verejooks. “Personal reageeris kiirelt ja mind sõidutati operatsioonisaali keisrilõikele,” kirjeldab Liis. “Seda, et mul oli tekkinud platsenta enneaegne irdumine, sain teada alles siis, kui intensiivravipalatis narkoosist taastusin. Laps oli hapnikupuuduse tõttu väga kriitilises seisus ja oli juba viidud reanimobiiliga Tartusse. Kolm päeva pidi värske ema sünnitusmaja haiglas olles kuulma, kuidas teised naised sünnitavad – ise samal ajal palvetades, et tema pisike Margareete ellu jääks. Pisitüdruku jaoks möödusid kolm esimest päeva koomalaadses seisundis: kehatemperatuur oli alandatud 34 kraadini, et vältida edasisi kahjustusi närvisüsteemis. Lapse isa käis tütart vaatamas ja ema sai titast pilte näha. “Vaatasin neid, nutumaik kurgus, sest kartsin, et ta ei jää elama.