Millest Pere ja Kodu juulinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Mees käib tööl ja tuleb õhtuti seitsme paiku. Oma töö iseloomu tõttu puhkab ta meiega ainult ühe nädala augustis. Seega on igapäevane lastekantseldamine minu õlul. Algul käisime poistega loomaaias ja linnas pargis, aga nüüd ei oskagi suurt midagi ette võtta. Nad ei tegutse veel päris omapäi ja olen hädas neile tegevuste ettesöötmisega.

Meil on pealinna lähedal maja, kuid iga päev ainult oma aias tüütab ka ära. Tülisid ja nääklusi tekib aina rohkem. Sellist hetke pole, et viskan ise võrkkiike pikali ja loen ajakirja. Vanavanemad käivad tööl ega saa lastega suvel eriti olla. Mul on küll mõned lastega sõbrannad, kuid neil on lapsed jällegi vanavanemate juures maal.

Ma ise olen viimased kaks aastat lapsepuhkusel olnud. Viieaastase lasteaias lubasime, et ei vii teda aeda enne, kui vanem laps kooli läheb, sest sealt anti mõista: mida vähem laps suvel lasteaias käib, seda parem.

Mis mul viga on, et ma oma lastega puhata ei oska? Mis ema ma olen, kui mind oma laste seltskond nii väsitab? Ma ei suuda suvest suurt rõõmu tunda, kogu aeg üks ja sama rutiin ja söögitegu.