Selles peres mängivad kõik pilli: Ilmar ja Liina mandoliini, tütar Laura Liisa klaverit ja Mari Ann viiulit. Ilmar võlub aga helid välja teistestki pillidest, kõige osavamalt viiulist. | Fotod: Vahur Pormeister
“Tänapäeval peavad huvi­ringide juhid võistlema nutiseadmetega,” tõdevad Ilmar ja Liina Kald. Tapa muusika- ja kunstikool, mida nemad veavad, on selles konkurentsis ilmselgelt võitja.

Kui kunstiõpetaja Liina (44) ning muusik, Untsakate liige ja koolijuht Ilmar (44) kaks aastat tagasi “Lääne-Virumaa haridus­pere” auhinnatahvlit vastu võtma läksid, selgus kohapeal, et tegelikult oodati tseremooniale ka Ilmari ema Anne-Liid ja isa Peetrit. Mõlemad on pikalt olnud Tapa muusika­kooli õpetajad ja isa enne Ilmarit kooli direktor. Kaldid on Tapa linnas legendaarne muusikute-kultuuriedendajate dünastia, mida Liina, pedagoogikaülikoolis kunstiõpetajaks õppinud tallinlanna, 22 aastat tagasi täiendama asus.

Paljud peavad Ilmarit ja Liinat veidrateks pedagoogideks, kuna nad ei aja taga konkursivõite ega suuri numbreid. “Oluline on tunda rõõmu pillimängust ja joonistamisest,” kinnitab Ilmar. Nii võeti tänavu muusikaosakonda vastu kõik soovijad. Tehti küll katsed, kuid vaid selleks, et näha, kes rühmatunnis kokku panna. Kunsti­osakonnas polnud üldse katseid, sest joonistamis­oskus pole Liina arvates oluline.

Just see, et kooli nõudmised ei ulatu pilvedesse, ongi põhjus, miks lapsi suve hakul katsete ajal maja trepil hirmsat moodi trügis. Koos vanematega muidugi. “Neid lapsi, kes 7–8aastaselt ütlevad emale-isale ise: “Lähme!”, on väga vähe. Nii oleme mõelnud ka, miks mitte alustada pilliõpet hoopis 10–11aastaselt, mil laps teab juba, mida tahab,” jagab Ilmar peas küpsenud plaani.

Mehe sõnutsi on see, et juntsud käiksid huviringis omal tahtel, mitte vanemate survel, väga tähtis. Kool suhtleb pidevalt vanematega, et selgitada välja ema-isa ootused järeltulijale. “Kui kodus oodatakse lapselt imet, tuleb vanemail sellesse panustada. Ja meie peame seda teadma, et osata sellele imele kaasa aidata. Kui kodus pole survet või tuge ning lihtsalt lapsel endal on soov muusikakoolis käia, proovida ja kogemust saada, läheneme ka meie talle teist­moodi,” räägib Ilmar.

Paljud poisid, kes tänavu muusikakooli katsetele tulid, vastasid Ilmari küsimusele, miks nad kitarri õppida tahavad: “Sest Taukar mängib kitarri!” Seepeale lausus Ilmar, et Taukar mängib ju oma bändis hoopis basskitarri, ning küsis poistelt, kas nad mõtlevad, mida pärast tegema hakkavad, sest igas bändis on tavaliselt vaid kaks kitarristi. “Ühtpidi loob see konkurentsi, mis innustab harjutama, teistpidi on jällegi ühe eriala üle­tootmine,” tõdeb muusikust koolipapa, kes ise õpetab mandoliini.

Kui üldjuhul on Ilmar rahumeelne ja külma närviga direktor, siis mõni lollus võib ta ka välja vihastada – kas või see, kui mõni ulakas klutt kümnendat korda rulli paberit vetsupotti topib ning Ilmar peab ummistust likvideerima. Palju meelsamini tegeleb ta sisulise koolijuhtimisega ning otsib võimalusi, kuidas muusikaõpet köitvamaks muuta.

Juba mitu aastat on Ilmar oma muusika­õpetajatele selgitanud, et Youtube on nende suurim konkurent. “Mis siin salata, kogu huvitegevus võistleb tänapäeval nutiseadmetega – need on ju nii haaravad! Ja kui mõne õpetaja juurde ei taha õpilased tulla, peaks ta ka enda sisse vaatama. Eks ennast muuta on väga raske. Minagi langen vahel rutiini, kuid püüan siis jälle sellest välja tulla,” tunnistab Ilmar muheldes.