Unsplash
Kõiki beebiemasid, eriti esmakordseid, haarab tillukese ilmaime heaolu pärast väiksem või suurem ärevus. Kui see aga võimust võtab ja enam asu ei anna, on aeg end aidata.

Kerttu (35) mäletab sünnitus­järgset ärevust nagu eilset päeva, kuigi tema tütreke saab juba viieseks. Raseduse teisel trimestril koges naine elu esimest paanikahoogu. Esimesel õhtul sünnitusmajas tekkis värskel emal uus paanikahoog. “Tundsin, et pean haiglast otsekohe minema saama. Kogu maja tundus peale vajuvat, oleksin tahtnud kõvasti appi karjuda,” räägib ta. “Selle asemel läksin koridori kõndima, ikka edasi-tagasi, nagu vangistatud loom.”

Sünnitusmajas tekkinud ärevushoo järel oli naine oletanud, et ehk oli see reaktsioon pika päeva sündmustele, ent hilisemad õhtud kinnitasid, et ärevus ja paanikahood on nüüd ta elu osa. See äratundmine ei teinud asja kergemaks, vaid paisutas üldist hirmu ja ärevustunnet veelgi. “Hakkasin endast mõtlema kui hullust, tegevus- ja vastutusvõimetust isikust,” lausub Kerttu. Kontrollimatu ärevus võis peale tulla millal tahes – kodus telekat vaadates, lapsega õues jalutades, poes käies, autoga sõites. Eriti olukordades, mis olid seotud seisakuga – punane tuli fooris, kassasaba poes, kinos või teatris ühel kohal istumine...