Karmen ja Kristo arvavad, et parim viis laste Katarina ja Karliga koos olla on kaasata neid oma tegemistesse nii palju kui võimalik. Foto: Vahur Pormeister
“Mul on igav, mängi koos minuga!” nurub laps. “Mul pole praegu aega, natuke hiljem!” hõikab ema või isa üle õla vastuseks.

Küllap on suur osa meist seda olukorda kogenud. Kuidas siis teha nii, et laps poleks nukker ja endal toimetused tegemata ei jääks?

Karmen ja Kristo on leidnud sellise lahenduse, et kaasavad lapsi kodutöödesse ja oma muudesse tegemistesse nii palju kui võimalik. Sest tegelikult tahab laps ju vanematega koos olla, mitte tingimata ühiselt lego kokku panna või nukke ritta seada. Nende pere seisukoht on, et vanema-lapse ühistegevuseks on muidki võimalusi kui mängud.

Kristo ja Karmen leiavad, et lapsed tuleb kaasata igasse vähegi kontimööda toimetusse, just see on parim viis nendega koos olla. “Me ei tõrju lapsi eemale, kui nood abi pakkuma tulevad, sest ühel hetkel nad seda muidu enam ei tee.”

Nii ei arva ka Karmen, et vanem peaks hommikust õhtuni lastega mängima. “Kui laps eeldab, et ma mõtlen talle kõik mängud välja, ei hakka ta vaeva nägemagi, et endale ise tegevusi leida, ja ta loovus jääb kängu.

Lõuna-Eestis elab aga perekond, kus pereäris kaasalöömine on ka päris väikeste laste jaoks hoopis mäng!