Unsplash
Teismelisena emaks-isaks saanu on ise alles kujunemis­järgus, mistõttu on lähedaste toetus talle kullast kallim.

Kuidas tulevad toime noored, kelle beebi on sündinud enne, kui nad ise lapsekingadest õieti väljagi saanud? Küsisime seda ühel kenal suvealguse päeval Tartu botaanikaaias neljalt emalt-isalt, kes omavahel said tuttavaks Tartu Noore Vanema Koolis.

Suure kõhuga eksamitel

Merilin (21) hakkas lõpetama 12. klassi, kui sündis Laura (2). “Esmaspäeval oli viimane koolipäev ja neljapäeval Laura sündis,” muigab Merilin. “Nädal hiljem oli esimene eksam. Tegin kõik riigieksamid ära, matemaatikas sain veel klassi parima tulemuse.”

Merilin oli tugev õpilane ja valmistus eksamiteks varakult. Ta on tänulik õpetajatele mõistva suhtumise eest ja tunneb, et kooli ja rasedust ühendada polnudki raske.

“Minul oli tollal küll keeru­line,” tõdeb Sten (23), Laura isa. “Õppisin Tallinnas, Merilin oli Tartus – just raseduse algul oli raske eemal ja mitte toeks olla.”

Vahemaast hoolimata oli Sten naisega kaasas igal arstilkäigul, vaid ühest ultrahelist pidi eemale jääma. Õnneks oli neil algusest peale ka mõlema vanemate toetus. “Minu ema küsis esimese asjana, kuidas tervis on,” meenutab diabeedi­diagnoosiga Merilin, “ja siis puhkes nutma. Ma ei teagi, kas rõõmust või ehmatusest. Siis aga hakkas kohe vanaemaks, kogus riideid ja valmistas end ette.”

“Enne arutasime elumuutuse muidu­gi ise korralikult läbi,” tähendab Sten, “mõlemal olid ju koolid pooleli. Aga kuna minul käis IT-kolled­žis viimane aasta ning teada oli, et teiseks semestriks saan praktika- ja töö­koha Tartusse, uskusime, et tuleme toime.”

Vanemate tugi asendamatu

Vanemate toetust peavad mõlemad ülioluliseks. See andis oma osa, et Stenil oli võimalik kolledž cum laude lõpetada ja EENetis tööle asuda ning Merilin sai viia paberid tervishoiukooli õenduse erialale. Tõsi, sealt jäi ta algul akadeemilisele puhkusele, on aga teisel aastal tänu vanemate ja hoidja abile osa aineid ära teinud ning plaanib sügisel täiskoormusega edasi õppida.