Kui peresuhte tugitalaks on Skype | “Vahel on vaja naisel ennast tühjaks rääkida ning mehe ülesandeks on kuulata ja kaasa noogutada”
Krista peres töötab isa Margus juba seitse aastat kodust kaugel. Ema askeldab sel ajal lastega kodus. “Tõstan tõesti mõnikord arvuti lastetuppa ja abikaasa hoiab skaibi abil silma peal, et koristamine sujuks, ning jagab juhiseid. Mina saan sel ajal teha muid asju,” ütleb Krista. “Et pojal on õpiraskused, siis vajab ta igapäevaselt kooliasjades abi. Matemaatika on mehe rida.” . Isaga suhtlevad lapsed pea iga päev. Kui päeva jooksul tekib lastel mõni mure ja ema telefoniga kätte ei saada, helistavad nad loomulikult isale. Ka selleks, et küsida, kas võib sõbrale külla minna. Nende peres on kokkulepe — isa on pere jaoks alati olemas, kasvõi teises maailma otsas.
Arvuti tõstetakse lastetuppa ja sätitakse õige nurga all paika. Siis timmitakse helitugevust. Kuid mitte selleks, et lapsed hakkaks sealt õhtuseid multikaid vaatama või arvutimänge mängima — algab hoopis lastetoa koristamine! Teispool ekraani, sadade kilomeetrite kaugusel jälgib läbi arvutikaamera hoolas isasilm: kas kõik saab ikka korda? “Need mänguasjad sealt veel ka,” juhendab isa. Või: “Ei-ei, praegu ei ole mitte mängu-, vaid koristamisaeg!” Aga ega lapsed koristades eriti mängima kipugi, sest nad teavad, et isa jälgib. Pealegi saab samal ajal papsiga mõnusalt juttu ajada. “Mis koolis juhtunud on? Kuidas sõpradega läheb?” uurib isa. Rääkida on nii mõndagi. Pereema toimetab samal ajal rahulikult kodus teises toas või teeb köögis süüa.