Fotod: Hele-Mai Alamaa
Pere ja Kodu käis külas noorel emal, kelle kaks last tulid ilmale nii ootamatult, et sünnitusmajja õigel ajal ei jõutudki. Kuidas küll selline asi saab juhtuda?

Olin varem valmis mõelnud, mis riietega haiglasse lähen, ent siin ma nüüd olin, poolpaljalt, saunalina ümber, keset Pärnu maantee tuiksoont ja mind lükati kiirabiautosse.

Hommik algas nagu iga teine. Kella ühe ajal tuli esimene “päris” valu, mille ületamiseks pidin häält tegema, järgmisel hetkel tundsin, et veed tulevad. Haigla paistis meie kodu aknast – mingit probleemi sinna jõudmisega ei osanud me ettegi kujutada. Kõik sujus plaanipäraselt: mul oli väga-väga valus, aga ma hingasin valusid üle, nagu õpetatud.

Kell oli veidi üle poole kahe, kui ema saabus suuremat last hoidma ja reipalt küsis, kuidas läheb. Minu vastus oli midagi möirgamise ja ulumise vahepealset, aga olin õnnelik, et ta oli kohal, sest võisime nüüd haiglasse minna. Suure pingutusega sain jalga püksid. Ukselt hõikasin Teedule, et tehku rutem, kui järsku tundsin… p r e s s i. Jooksin vannitoa poole ja suutsin vaid öelda, et me ei lähe kuhugi, see laps tuleb nüüd ja kohe, kutsuge kiirabi. Millalgi presside vahepeal helistati kiirabiautost, mis oli maja ette jõudnud, ja küsiti Teedult, kas saame ise alla. Kui mees ebalevalt midagi vastata üritas, karjatasin ise: kuulge, mul on pressid, me ei lähe siit kuhugi, see laps tuleb kohe! Samal ajal tundsingi, et nüüd tuleb press, millega beebi siia ilma saabub.

Ütlesin emale, et ta püüaks lapse kinni. Ta oli nii šokis, et soovitas mul oodata (!), kuni kiirabitöötajad tuppa jõuavad. Oodata polnud siin aga midagi.