Laina Helenurm
“Kordasin endale: siin ma küll sünnitama ei hakka! Kuid siis ma enam ei suutnud…” jutustab Kerli oma kolmanda lapse ootamatust sünnitusest.

Mida Pere ja Kodu septembrinumbrist veel lugeda, vaata SIIT!

Eelmise aasta novembri lõpus, 40. (+ 4) rasedus­nädalal oli mul ämmaemanda aeg, mil pidime arutama haiglasse esilekutsumisele minekut, kui sünnitus ise ei alga. Eelneval öösel tundsin iiveldust ja jubedat nõrkust. Algasid ka valud. Minu eelmised sünnitused kestsid alates lootevee puhkemisest 10 tundi ja rohkem – tundus, et aega on veel terve päev!

Valud läksid tugevamaks ja kell 6.15 järje­kordselt vetsu joostes tulid veed. Täiesti rohelised! Siis tekkis mul paanika ja meil hakkas kiire. Autosse kõndida oli väga raske ja valus, püüdsin meenutada, kas tõesti nii varases sünnitus­staadiumis olid ka eelmiste lastega nii hullud valud. Pidime arvestama kuni tunniajase sõiduga. Olime vahest viis minutit sõita saanud, kui ütlesin mehele, et nüüd mul hakkasid pressid. Hoidsin telefoni käes, aga kiirabi numbrit valida ei suutnud, nii valus oli!