Kuulsime palju jutte lastest, kes lutti ei võtnud. Ühest küljest kõlas see muinasjutuna. Teisalt tekitas küsimusi: kuidas me lapse sel juhul üldse magama saame? Või nutust lahti? Kui Marta oli väike, ei näinud me lutis probleemi. Ta vaevles kohutavate koolikute käes ja tihti oli lutt ainus, mis natukegi lohutas. 

Mitte kunagi polnud Martal lutt suus terve päev. Kuid kordi, mil me kuhugi reisides või õue minnes avastasime, et lutt on kadunud, ja paanika tekkis, oli küll ja veel. Nii oleme keset ööd apteeki sõitnud, et uus lutt osta, ja restoranides seda enne kasutamist keeta lasknud.

Ühel hetkel kujunes uneabilisest ja kurbuse peletajast sõltuvuse allikas, millest tuli loobuda. Sisendasime endale, et võõrutusprotsess ongi raske, ning peame Martat igati toetama ja pakkuma talle täpselt nii palju lähedust, kui ta soovib. Oleme ju ise selle luti talle kunagi suhu toppinud ja seda paljuski isekusest – et Marta kiiremini rahuneks ja paremini magaks.