Katrina: “Kõik, mis toimub meiega praegu, on saanud alguse lapsepõlvest. Me püüame kogu ülejäänud elu parandada kellegi teise vigu, et meie endi elu muutuks paremaks ja õnnelikumaks… Minu lapsepõlve tragöödia oli selles, et isa läks vangi, kui olin vaevu aastane. Ema jäi üksi minu ja mu viieaastase vennaga ega suutnud toime tulla. Oli see tema süü?

Kui olin veidi üle aastane, proovis ema mind tappa. Ta viis mu talvel metsa, et ma surnuks külmuksin, ning tahtis seejärel oma elu lõpetada. Nii on ta mulle rääkinud. Õnneks jäi hullem toona juhtumata. Isapoolsed vanavanemad võtsid mu enda hoolde, jäin nende juurde elama.

Põhikoolis olin vaikne, tagasihoidlik tüdruk. Õppisin hästi. Vanaema oli alati kodus ja mul polnud millestki puudust.

Kui olin umbes 12aastaselt emal külas, vägistas mind oma vend – ta oli siis 16.

Lõpetasin põhikooli ja hakkasin elama tormilist elu. Oma esimese vahekorra ajal olin purjus ega mäleta sellest midagi. Sattusin suhtlema teiste samasugustega ning elu muutus ajapikku õudusunenäoks. Pressisin raha välja, käisin pidudel, magasin erinevate poistega. Elasin päev korraga. Kuigi unistasin õnnelikust elust, tegin teadmatult kõik, et sinna mitte jõuda.

Vennanaine ja tema uus mees panid mind oma tuppa luku taha, lõid aknad naeltega kinni ning avasid ukse vaid siis, kui mulle süüa andsid. Mõne aja pärast hakkas mees mu toas käima, et minuga magada. Algul proovis heaga, ent kui ma keeldusin, muutus vägivaldseks ja viskas mu ühest toaotsast teise nagu kaltsunuku. Mõistsin, et minu jõud tema vastu ei hakka ja tegin, mida ta tahtis.