Hele-Mai Alamaa
Kui minu poeg oli kuuendas klassis, kogesin ma midagi üllatuslikku, mis osutus hiljem igati tavaliseks nähtuseks. Mitu kuud järjest rääkis ta mulle lugusid tema õpetajate pahatahtlikkusest ja ebapädevusest, ning kuuldes mitmeid värvikaid kirjeldusi negatiivsetest olukordadest koolis, olin ma algselt üllatunud, seejärel pettunud ja lõpuks pahane.

Õnneks ei saatnud ma tema õpetajatele noomivat e-kirja, aga leppisin viisakalt kokku kohtumise, et mõista, mis tegelikult toimub. Kohtumise käigus ma mõistsin, et tema õpetajad ei olnudki nii kohutavad, kui mulle oli räägitud. Tegelikkuses olid nad intelligentsed, professionaalsed ja hoolivad.

Loomulikult ei oleks see tohtinud mind üllatada. See-eest taipasin ma alles tol hetkel, et laps, keda ma olin kogu tema lapsepõlve jooksul usaldanud, oli järsku hakanud mulle andma infot, mis tundus küll veenev, aga oli see-eest tema tajupildi poolt moonutatud. Mingi hetk ma teadvustasin endale, kui lähedal ma olin pahameelest õpetaja vastu ajendatuna kooli marssimisele, nagu paljud lapsevanemad teevadki. Kui ma oleksin sellise eksimuse teinud, oleksid õpetajad õigustatult arvanud, et mul on suhtumisega probleeme. Kuna käbi ei kuku kännust kaugele, oleksid nad võinud arvata, et minu poeg on lootusetu. Kui on üks asi, mida õpetajad tööks vajavad, on see optimism.

Piinlik tõde on see, et ma oleks tõesti pidanud ise midagi aimama. Ma töötan inglise keele õpetajana, nii et olen näinud kooli nii lapsevanema kui ka õpetaja perspektiivist. Just see on ajendanud mind kirjutama. Õpilase poolt tõuke saanud õpetaja ja lapsevanema vahelised arusaamatused ei ole harv nähtus, eriti lapse puberteedieas. Sellised arusaamatused on tegelikkuses lihtsasti lahendatavad, ning loodan, et minu kui insaideri perspektiiv on abiks vanematele, kes leiavad end sarnasest situatsioonist. Lõppude lõpuks käib suurem osa inimestest põhikoolis ainult ühe korra, aga iga õppeaasta uuesti ja uuesti selle kogemuse läbielamine on võimaldanud mul märgata korduvaid mustreid ning avastada viise, kuidas suunata konfliktide lahendusi produktiivsuse poole.

Huvitaval kombel uuringud näitavad, et õpetajate läbipõlemise peamine põhjus ei peitu mitte õpilaste väljakutsuvas käitumises ega nõudlikkus juhtkonnas, nagu uurijad eeldasid. Tegelikult on peamiseks põhjuseks hoopis lapsevanemad.i Täpsemalt - see väike osa lapsevanematest, kes suhtlevad õpetajatega ebadiplomaatiliselt, põhjustades heade õpetajate massilist lahkumist pedagoogiametist. Õpetajate läbipõlemist puudutavad uuringud ei anna aimu, miks vanemad mõjuvad õpetajatele nii demoraliseerivalt. Arvata võib, et õpetajad on lihtsalt tundlikud, aga reaalsuses on kogenud pedagoogidel veteranpolitseinike ja EMO-arstidega võrreldav paks nahk ja visadus. Tegelik probleem on see, et õpetajad on teadlikud, et nad ei suuda täita oma eesmärki - õpetada - ilma lapsevanemate toetuseta.

Õpetamine ilma lapsevanemate toetuseta on nagu pidurit all hoides auto juhtimine. Mõelge selle peale õpilase vaatepunktist. Miks peaks õpilane õppimise jaoks pingutama, kui õpetaja ei ole usaldusväärne infoallikas? Miks peaks negatiivse suhtumisega õpilane tunnis hästi käituma, kui lapsevanemad teevad õpetaja tagasisidet maha? Selles vanuses otsivad paljud lapsed innukalt põhjendusi laisklemiseks. Lapsele on õpetaja ja lapsevanemate vaheline konflikt igati kasulik olukord: vanemad kuulavad ja reageerivad tema arvamustele ning tema pääseb süüdistustest.

Keskenduma peaks puberteedieale, kuna probleem on just siis kõige märgatavam. Kuuenda-seitsmenda klassi paiku hakkavad õpilased koolis aega veetma klassijuhatajata valvsast pilgust eemal, õppetöö raskendub, tunnid muutuvad vähem huvitavamateks ning mõnes koolis algab numbriline hindamine. Lisaks sellele hakkavad lapsed just selles eas autoriteeti umbusaldama, mõnikord kinnisideeliselt. Nähes horisondil enda täiskasvanuea lähenemist, katsetavad nad oma iseseisvust mässulise kombel. Lisaks on puberteet kurikuulus kui hormoonide, tujutsemise, mustvalge mõtlemise, egotsentrismi ja karjamentaliteedi eluperiood - objektiivsuseks mitte just ideaalsed tingimused. Kuna need muutused toimuvad lühikese aja jooksul, langevad vanemad tihti varitsusrünnaku ohvriks.

Teine põhjus keskenduda sellele eluperioodile on uuringutest selgunud asjaolu, et selles eas identifitseerivad õpilased end kui kuuluvat ühte kahest suunast. Üks suund viib hea õpiedukuseni, teine laisklemiseni. Uuringud näitavad, et need trajektoorid sõltuvad õpilaste suhtumisest õppimisse, mida suuresti mõjutavad omakorda täiskasvanud õpilase elus.ii Kahjuks muutub pärast põhikooli lõpetamist lastevanematel ja õpetajatel õpilase trajektoori kujundamine palju keerulisemaks.

Kokkuvõttes, iga puberteedieas lapse vanem peaks teadma seda: oma lapse toetamiseks, toeta tema õpetajaid. Ongi kõik. Kuigi teie laps võib õpetajate ja vanemate vastu jõuliselt protesteerida, vajab ta üle kõige kinnitust, et endine sotsiaalne struktuur on säilinud - jätkuvalt stabiilne, jätkuvalt toetav, jätkuvalt usaldusväärne. Sellele eluperioodile on omane iseäralik nähtus - lapsed on kaeblemisse nii süvendunud, et kaebavad kodus õpetajate ning koolis vanemate pärast. Kasulik lahendus on rääkida õpetajatest nii, nagu sa tahad, et õpetajad sinust räägiksid.

Vanematel on lihtne kaotada igasugune objektiivsus kuuldes kodus emotsionaalse laenguga kaebusi - mida täpselt nad tegema peaks?

Esiteks, veenduge, et õpetaja ei ole seadust rikkunud. Õpetajapoolne kuritegevus on üliharv, aga ei tohiks olla vähimatki kahtlust füüsilisest, seksuaalsest või emotsionaalsest väärkohtlemisest. Loomulikult, kui seda esineb, tuleb sellega tegeleda kiirelt ja jõuliselt.

Tavatingimustel aga peaks võtma lapse kaebusi eelkõige kui märki sellest, et ta ei anna endast parimat. Kaebused õpetajate peale annavad peaaegu alati rohkem teavet lapse kui õpetaja kohta. Positiivse suhtumisega õpilased kaebavad õpetajate pärast harva, kui üldse, see-eest negatiivse suhtumisega õpilased, kes segavad tundi ja väldivad iga hinna eest töö tegemist ei tee muud, kui kaeblevad. Loomulikult ei ütle kodus ükski laps: „Mul on negatiivne suhtumine, ma segan vahetevahel tundi ning ei pööra õpetajale tähelepanu." Järelikult on teie kui lapsevanema esmane kohus mõista allteksti.

Kuula oma laps ära ja ütle talle:

„Õpetajal pidi selleks hea põhjus olema." „Küsi talt pärast tunde."

„Kuna sa ei saanud aru, kas sa palusid õpetajalt abi?"

„Kas sa annad endast parima, et hästi käituda?"

„Loe juhendeid, anna ootustele vastamiseks endast parim, ja kui probleem püsib, anna õpetajale teada."

„Mõnikord peame tegema koostööd inimestega, kes meile ei meeldi."

„Kõlab, nagu see on hea treening edaspidiseks."

„Mul on kahju, et su õpetaja ei ole võib-olla selline, nagu sa lootsid."

„See tähendab ühte asja - sa pead töö nimel rohkem pingutama."

„Kui õpetaja ei seleta hästi materjali, peaksid sa iseseisvalt õpikut lugema."

„Kui õpetaja on igav, treeni oma tähelepanuvõimet."

„Kui õpetaja ootused on madalad, sea endale kõrgemad."

„Kui näib, et õpetaja ei hooli sinust, hooli endast ja ära unusta, et mina hoolin sinust ka."

„Kui sa vajad jätkuvalt abi, ma üritan sind kodus aidata."

„See kogemus teeb sind ainult võimekamaks."

Loomulikult ei ole lihtne ennast alati õigesti väljendada, eriti siis, kui emotsioonid on mängus. Kriitilisus teiste töö suhtes on kerge tulema, kui lõpptulemus on meile oluline. Ka kahtlused võimukandjate suhtes, mida õpetajad mingil määral on, on arusaadavad. Puberteet on nagu süümängu viimne hurraa: süüdistatakse õpetajaid, klassikaaslasi, lapsevanemaid, ühiskonda, keda iganes. See võib tunduda sisetunde vastane, aga teie laps vajab, et te ei läheks sellega kaasa. Kui teie laps kaebab kooli kohta, ärge unustage, et see on teie võimalus vastupidist eeskuju näidata: keskendumine positiivsele, konstruktiivsele ja vastutuse võtmisele.

Ainuüksi see eeskuju lahendab ajapikku enamuse probleemidest. Vastasel juhul saatke õpetajale viisakas e-kiri paludes kohtumist eesmärgil saada rohkem infot. Kooli ja kodu vahel laiub sügav kommunikatsioonivahe, samas on see kergesti ületatav. Kui te kohtute õpetajaga, on garanteeritud, et te saate teada midagi üllatavat.

Mõnikord põhinevad arusaamatused õpetajate poolt antud diplomaatilisel tagasisidel. Õpetajate hindamisel on tihti teatud alltekst, mis võib olla vanematele võrldusmomendi puudumise tõttu keeruline välja lugeda. Näiteks on paljudes Eesti koolides käitumise hindamiseks kasutusel viiepalline hindesüsteem, aga „5" ei tähenda tegelikult „väga head". Tegelikult tähendab see „normaalset" käitumist, mida me oma lastelt ootame. „4" tähistab aeg-ajalt esinevaid probleeme, aga mitte midagi murettekitavat. „3" ei tähenda rahuldavat. Vastupidi, see tähendab mitterahuldavat. „3" käitumises annab märku tõsistest probleemidest. Viimasena, „2" või „1" tähendab, et lapse käitumine on nii sobimatu, et õpetaja kahtlustab sügavat emotsionaalset või lausa neuroloogilist probleemi.

Ilmselgelt tekivad arusaamatused enamasti selle tõttu, et lapsevanema peamiseks infoallikaks kooli teemadel ongi tema laps. Järgnevad mõned ärritunud vanemate tihtiesinevad ütlused ja rahustava konteksti valgustav vastus õpetaja vaatepunktist.

„Mu laps on alati oma õpetajaid armastanud, aga nüüd, kuuendas klassis, ta kaebleb nende pärast, ja kui kirglikult!" Õpilased peaksidki algkoolis oma õpetajaid kalliks pidama, aga puberteediga lähevad asjad keerulisemaks. Õpilastel tekib arenguvajadus autoriteete umbusaldada ning õpetajad, keda varem peeti võimsateks ja eksimatuteks, on järsku langenud pjedestaalilt. See pettumus võib hormoonide ja karjamentaliteedi kaasabil tekitada sügavat vimma. Tähtis on mitte valada õli tulle lisades oma negatiivseid kommentaare. Jäägem positiivseks ja pidagem meeles, et tüüpiliselt muutub õpilaste suhtumine põhikooli lõpuklassides ning nad hakkavad õpetajaid jälle nägema kui tavalisi, heatahtlikke, arukaid ja mõnikord isegi väga lahedaid inimesi.

„Kui mu lapsele on õpetaja nii vastumeelne, peab selleks põhjus olema." Ilmselt ongi selleks hea põhjus - tõenäoliselt see, et õpetaja teeb oma tööd hästi! Põhikoolis on teada-tuntud fakt, et enim kaebusi äratavad õpetajad, kes ärgitavad õpilasi endast parimat andma, samaaegselt õhutades neid iseseisvalt mõtlema ja enda arvamusi väljendama. Õpilased otsustavad teadlikult või alateadlikult hakata vastu õpetajatele, kellega nad end mugavalt tunnevad. Õieti kuulevad lapsevanemad vähe nende õpetajate kohta, kes oleks tõenäolisemad mureallikad. Mõned õpetajad on nii aukartustäratavad, et õpilased ei mõtlegi nende üle nurisemisele. Õpetajad, kes teevad õppetöö liiga lihtsaks - missugune õpilane nende üle kaebaks? Irooniliselt kaebavad õpilased järgneval aastal õpetaja pärast, kes oli eelneval aastal nende kaasaaitamiseks lisatööd teinud. Uuringud on isegi näidanud, et negatiivne suhtumine õppeainesse võib olla seotud parema õppetulemusega.iii Kuigi vanematele on karisma oluline mõõdupuu, leidke lohutust teadmisest, et puberteediaegne sallimatus õpetaja vastu ei ole tähendusrikas. Tõtt-öelda on õpilastele meeldimine õpetamise lihtsaim osa. Pealegi võib üks õpetaja olla mõnede õpilastele vastumeelne ja teistele sümpaatne.

„Ma arvan, et õpetaja kohtleb mu last ebaõiglaselt lapse hinnete ja lapselt saadud info põhjal." On tüüpiline, et õpilane põhjendab halba hinnet sellega, et ta ei meeldi õpetajale. Selline juhtum on aga erakordselt ebatõenäoline. Minu kogemus kolleegide, oma laste õpetajate ja omaenda õpetajatega näitab, et õpetajad on professionaalid, kes annavad kõikide õpilaste aitamiseks endast parima. Lisaks, kui õpetajad parandavad õpilaste töid, ei ole neil tihti aega uurida paberile märgitud nime enne hinnete e-päevikusse sisestamist. Hindamissüsteem on alati süstematiseeritud ning põhineb konkreetsetel õppekava eesmärkidel. Ainsad olukorrad, kus õpetaja ei järgiks hindamisjuhendit, on endast parima andnud nõrga õpilase hinde tõstmine või võimeka õpilase, kes on paremaks võimeline, hinde vähendamine tema motiveerimise eesmärgil. Mõnikord tunnevad õpilased, et õpetajad on nende vastu vaenulikud, aga ära kiirusta agaralt kaitsma oma last õpetaja eest, kes tegelikult üritab teda aidata.

„Lapsevanemana ei teeks ma seda, mida õpetaja teeb, ja ma olen lastekasvatuse kohta raamatuid lugenud, nii et ma tean lastest ilmselgelt rohkem, kui õpetaja." Kui te arvate, et teate lastest rohkem, kui õpetaja, on see märk, et teil on aeg kokku leppida sõbralik kohtumine eesmärgiga mõista õpetaja käitumise põhjust. Aga peatuge, enne kui marsite ülbe hoiakuga kooliuksest sisse. Ärge unustage, et õpilased näevad maailma läbi moonutavate prillide puberteedi ajal, ning nad on väga osavad tekitama draamat situatsioonide ümber, mida nad ise täielikult ei mõista. Teisisõnu suudavad nad enda arvamust väga veenvalt väljendada, süütute silmade ja tugeva emotsionaalse sõnumi kaasabil, aga nad ei ole veel õppinud arvestama õpetaja seisukohta. Tegelikkuses sageli valivad ja manipuleerivad nad informatsiooni üsna teadlikult, eesmärgiga jätta endast sümpaatsema mulje ja samas näidata õpetajat ebakompetentsuse karikatuurina.

„Minu lapsele ei meeldi kool, aga ta armastab jalgpalli, nii et õpetaja peaks jalgpalli siduma õppetöösse." Selline mõtteviis saadab teie lapsele vale sõnumi. Koolis õpivad lapsed, et nad on võimelised rohkemaks, kui ainult jalgpall, ning et paljud teised ained on samuti huvitavad. Lisaks õpivad nad, et maailm ei paindu alati nende soovidele. Õpetage oma lapsele, et ta peab õppima kohanema ning tähelepanu pöörama ka asjadele, mis ei pruugi tunduda kohe huvitavad. Tavaliselt, kui laps kaebab igavuse üle, ei tööta ta tunnis kaasa ning igavust tekitab tema enda distantseerumine õppeprotsessist. See-eest on mõnikord õppetöö liiga lihtne, sel juhul ajendage last paluma väljakutsuvamat ülesannet.

„Mul ei ole põhjust oma last umbusaldada." Kordan: kui kahtlustate väärkohtlemist, tegutsege otsustavalt. Tavatingimustel aga ärge võtke oma lapse arvamusi tõe pähe. Tänapäeval pööravad täiskasvanud lastele rohkem tähelepanu kui kunagi varem, mida ma toetan nii lapsevanemana kui ka õpetajana. Aga see ei tähenda, et lapsevanemad ei peaks õpetajaid kuulama. Põhikooliõpilased on terased ja imetlusväärsed ja täis potentsiaali, aga nagu ülal mainitud, neil puudub perspektiivitaju ning nad ei jaga mõnikord õpetaja sihte, ei võta oma tegude eest vastutust ning ei näe ennast selgelt. Lisaks elavad paljud lapsed selles eas topeltelu, käitudes kodus ja koolis täiesti erinevalt. Nad valetavad harva, aga tihti kasutavad hollywoodilikku „põhineb tõestijuhtunud sündmustel" taktikat. Oluline komplitseeriv faktor veel: kui lapsevanemad kuulevad lapse sõpradelt samu etteheiteid koolile, tajuvad nad seda täiskasvanutena kui süüdistuste kinnitusena. Tegelikkuses on see tavaliselt vastumeelsusest õppetöö suhtes kujunenud karjamentaliteet. Selles eas avaldavad eakaaslased lapsele tugevat mõju ning kahjuks on sõprusrühma liidrid tihti neist kõige häälekamad ja tõrksamad, nii et teie laps ei pruugi isegi teile oma mõtteid ja tundeid tõepäraselt edastada.

Kokkuvõttes võib puberteedi ajal esineda (minu kolleegi sõnastuses) „probleeme, mis pole probleemid". Kui lapsevanemad ja õpetajad kulutavad nende võltsprobleemide peale oma aega, võib see olla lausa vihaleajav, nagu vaimude võrgu abil kinnipüüdmine. Meie kultuuris on selles vanuses normaalne painutada tõde oma soovi järgi, et täiskasvanutega manipuleerida. Tõepoolest, uuringud näitavad, et see võib olla intelligentsuse märk.iv Nii et kuula oma last. Kuule oma last. Toeta oma last. Aga toeta õpetajaid ka. Jää positiivseks, usu, et õpetajatel on omad põhjused, ja ära astu nende vastu enne, kui oled nendega isiklikult rääkinud. Halvim asi, mida sa teha saad, on üle reageerida ja negatiivsusele jõudu anda. See mõjub halvasti mitte ainult sinu lapsele, aga vähendab ilmselgelt sinu võimalusi kooliga edukalt koostööd teha. Kui te näete vaeva, et rääkida oma lapse õpetajatest heas valguses, saab teie laps kasu.

Minu poeg on nüüd mõned aastad vanem. Mõni päev tagasi hoidsin ma käes tema kohustuslikku kodulugemist - kapsaks kulunud nõukogudeaegset raamatut - ning ütlesin omaette: „Miks annavad õpetajad kodus lugeda selliseid raamatuid, kui on nii palju huvipakkuvamaid alternatiive?" Lausudes neid sõnu, taipasin ma oma viga. Ma muutsin raske ülesande võimatuks. Vana, pika ja koleda raamatu lugemine oleks talumatu pärast isa kinnitust, et see on mõttetu. Niisiis, ma parandasin ennast kiiresti: „Teiselt poolt on keeruliste tekstide lugemine ajule arendav. Lisaks, kooli eesmärk on harida, ning selleks peab tundma ka klassikaid." Mu poeg vastas: „Tõsi, ning see on tegelikult kolmeosaline romaan, aga õpetaja jättis lugeda ainult ühe, nii et ma arvan, et ta teab, mida ta teeb."

Ükski kool pole täiuslik, aga õppimine on pikaajaline protsess, mis nõuab nii positiivseid õpetajaid kui ka positiivseid lapsevanemaid. Me peame üheskoos välja arendama suhtumise ja käitumisharjumused, mis aitavad lapsi pikas perspektiivis. Kui me seda teeme, saavad meie lapsed puberteedieast väärtuslikke õppetunde.

Peter J. Rock (44) töötab viiendat aastat õpetajana Peetri põhikoolis ja esimest aastat TLÜs õppejõuna. Tal on kolm poega: James (16), Sebastian (13) ja Fletcher (10).