Kunstlik viljastamine luhtus, lapsendamine õnnestus, kuid mees lahkus ikkagi

Kui selgus, et ainus võimalus lapsevanemaks saada on lapsendamine, jõudsid Heleni ja tema abikaasa koju kaks õde. Uues kodus tundsid tüdrukud end hästi, kuid mõned varjud minevikust tulid kaasa. Näiteks ei saanud nad algul aru, et ei pea enam söögipuudust kannatama. Esimesel paaril aastal peitsid nad tihti toitu padja alla ja sahtlisse. Kõik justkui loksus paika. Justkui...

Helen on tänulik kogemuse eest, mis elu on talle kinkinud. “Tunnen, et need tüdrukud on sündinud minu südames!”

Kas oli põhjus selles, et Heleni abikaasa ei suutnud tüdrukuid siiski päriselt omaks võtta, või tundis ta end kõrvalejäetuna, kuid ühel päeval otsustas ta lahkuda. “Laura oli siis kaheksa, kui isa päevapealt läks. Siiani ütleb ta vahel, et meil jäi ju issiga monopolimäng pooleli,” meenutab Helen nukralt. “Varajagamine ei läinud leebelt, kuid mulle oli tähtsaim, et lastel, kes on pidanud nii palju läbi elama, jääks kodu alles. Nii ütlesingi: mina siit välja ei koli!”