Unsplash
Tallinlanna Eva (37) olekus ei ole lihtne näha märke meeletust valust, milles ta viimased aastad on elanud. Ta mõjub enesekindlalt, töötab heal kohal, kasvatab aasta ja seitsme kuu vanust poega. Tema abikaasa ja lapse isa Eero (41), viibib aga Lootuse külas. Kohas, mida peetakse alkohoolikute ja narkomaanide viima­seks võimaluseks elu muuta.

Tutvusin Eeroga neli aastat tagasi. Ta oli sõltlane juba siis. Tagantjärele­ sain teada, et peamiselt tarvitab ta kokaiini.­ Ent ma ei näinud teda seda kasutamas ega teadnud selle mõjust. Väliselt ei osanud keegi sõltuvust kahtlustada – ta nägi hea välja, oli mänguline ja tore. Ma polnud ühegi sõltlasega kokku puutunud ega teadnud, kui tõsine see asi on. 

Toona ütlesin endale, et ju see käib lihtsalt tema elustiili ja seltskonna juurde, pealegi olin selleks ajaks kõrvuni armunud. Nii me kolisime kokku. Mõne kuu pärast langes ta tsüklisse. Läks poodi ja oli siis nädal aega kadunud. Ma ei teadnud, kus ta on, ainsaks märgiks olid sõnumid, et ta on ahastuses ega taha enam elada.

Teadmatus oli kohutav. Helistasin politseisse – inimene on ju kadunud. Kui ta lõpuks naasis, oli tal kassiahas­tus. Tema minevik hakkas lahti rulluma. Tutvudes oli ta esitlenud end kui ettevõtjat, hiljem selgus, et teda toitsid ajutised väikesed ehitustööd. See kõik oli vaid jäämäe tipp.