.
Kui Lysabella sai kaheaastaseks ja oskas kasutada vaid umbes kümmet sõna, mõistis ema, et lapse kõnega on midagi valesti.

Ainuke lause, mille tütar siis moodustas, oli: “Ei taha.” Lysabella läks kaheselt lastehoidu, kus enamik lapsi suutis end juba hästi väljendada” ,kõneleb ema. Jõulupeol, kui lapsed esitasid “Põdral maja metsa sees”, oskas Lysabella kaasa laulda vaid mõne üksiku sõna. Lysabella oskas ennast esimestel eluaastatel väljendada ilmekalt kehakeele abil: näitas näpuga, mida soovis, ja lükkas endast eemale asja, mis enam huvi ei pakkunud. “Temast oli kerge aru saada,” väidab tüdruku ema. Lastehoius kasvatajad ja teised lapsed temast kahjuks nii hästi aru ei saanud, mispeale tüdrukuke läks endast välja ja hakkas nii ägedalt nutma, et hing mõneks sekundiks kinni jäi. Probleemiga pöörduti neuroloogi poole. Spetsialist kinnitas, et taoline reaktsioon tuleneb lapse suutmatusest end teistele mõistetavaks teha.

Kui laps sai kolmeseks, käidi perearsti juures kontrollis. Perearsti meelest oli väga suur probleem, et nii vana laps veel ei räägi, ja ta kasutas olukorra kirjeldamiseks sõna “kõnepuue”.