Loo autor Tiiu Kitsik elab kolmandat aastat koos tütar Lee ja abikaasa Ahtiga Berliinis ning tegutseb seal vabakutselise kunstniku ja illustraatorina. Foto: Hele-Mai Alamaa
Kui Lee kolmesena Berliinis lasteaeda läks, ei rääkinud ta sõnagi saksa keelt. Lasteaias oli küll mitmekeelseid lapsi, kuid last, kes saksa keelt üldse ei oskaks, polnud siin varem nähtud.

Meie suurim hirm last uude keelekeskkonda tuues oli, et muidu rõõmsameelne ja avatud laps muutub kinniseks ja nukraks, langeb stressi või on vahel hoopis vägivaldne – et kui sõnadega ei saa, lähevad käed käiku.

Esimestel päevadel proovis tütar lasteaias eesti keeles hakkama saada. Nähes, et see ei aita, jäi ta vaikseks. Vahel mänguhoos hõikas: “Vaata, vaata!” ja eks ta selle peale tähelepanu pälviski, millest tekkis segadus: näe, saavad ju küll aru, vaatavadki! Kuid enamjaolt oli ta vait. Selline vaikus kestis mitu kuud. Lasteaias tuli kasutusele ka uus keel – kehakeel. Nii õpetajad kui ka lapsed võtsid appi miimika, et end üksteisele arusaadavaks teha.

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Ühel hommikul keeldus aga Lee lasteaeda minemast. Asusime mehega uurima, miks. Selgus, et seal on mõnikord liiga kärarikas. Pakkusime välja lahenduse, et ta ütleks õpetajale, mida ta tunneb ja mis talle ei meeldi. Lapsel läksid selle peale silmad märjaks. “Aga nad ei saa ju minust aru!” nuuksus ta.