Fotod: erakogu, Fotolia
"Olen täiesti nurka surutud,” kurdab ema. “Ühel pool õpetajad, kes väidavad, et ei suuda mu lapsega koos töötada. Teisel pool mina 4-aastase pojaga, kes spetsialistide sõnul on normaalne ja käitumishäire diagnoosi ei vaja.”

Karini (32) poeg Kristjan (4) käib alles lasteaias, kuid käitumisprobleemiga võitleb pere juba praegu. Juba sõimerühma minnes hakkas ilmnema, et Kristjan kippus oma tundeid sõprade peal tormakalt väljendama ning löömist tuleb ette siiani. “Lapsel on kinnistunud käitumis­mudel, et kui miski ei meeldi, siis ta lööb. Kui alguses sai selle poisi vähese kõneoskuse süüks panna, siis nüüd oskab laps küll end sõnadega väljendada, kuid siiski eelistab ta füüsilist lähenemist,” võtab Karin poja käitumise lühidalt kokku.

Lasteaia õpetajad ja direktor nõudsid tungivalt, et Kristjanile on vaja tugiisikut, kes pidevalt tema tegevust jälgiks, et ta teistele lastele liiga ei teeks. Kuid et lapsele määrataks tugiisik, peaksid Rajaleidja sotsiaalpedagoog ja psühhiaater kinnitama, et poiss on häirega – seda aga Kristjani puhul ei tehtud. “Sotsiaalpedagoog käis lasteaias kohapeal ning käisime pojaga mitmel korral ka psühhiaatri vastuvõtul, kuid nende mõlema kindel seisukoht korduvatel kokkusaamistel on olnud, et Kristjan on tavaline laps, kes erihoolt ei vaja,” räägib ema nõutult.

Kahjuks lasteaia õpetajate ja direktori arvamus Rajaleidja spetsialisti ja psühhiaatri omaga ei ühti. Nad esitasid ultimaatumi.