Neli last on Airi ja Reinu teadlik valik. Ka see, et neljas tuleb siis, kui teised suuremad – et nood saaksid pisiõe või -vennaga koos kasvamisest mõnu tunda. Kui peres on paariaastase vahega õed-vennad, on aeg-ajalt nende vahel ka veidi konkurentsi, praegu aga on kõikidel beebi pärast nunnumeeter laes,” kiidab ema.

Eelmiste laste sündides oli peres ikka keegi väike ees, aga nüüd on Ramm ainus beebi, sest ülejäänud lapsed on suured. “Temaga on nagu esimese lapsega, ainult selle vahega, et ise tunnen end palju paremini ja vabamalt. Vanematest lastest on nii palju abi ja nad on nii rahulikud, isegi siis, kui beebi nutab. Ja ta nutab meil päris tihti, sest kõht teeb talle liiga.”

Küllap on muusikaõpetaja ja stuudio Laulupesa juhi Airi (35) kirjutatud lastelaulude fenomen – sest hitte on tal küll ja veel – siirus ja lihtsus. Need räägivad lapselikest asjadest, peegeldades seda lapsepõlve, kus elasime meie, praegused emad-isad. Ohtralt õueaega porilompides, ratta seljas, naabri hoovis luurekat mängides või onni ehitades… nagu Bullerbys! Laulupesa tundides Tartus käib ligi 600 last. Veel sama palju põnne ootab kannatlikult järjekorras.

Nagu Airi kirjutatud laulusõnad ja viisid, näeb välja Liivade metsa embuses kodu. On september, kuid suvi õilmitseb täies soojuses ja minu hing sellest, et olen saanud tulla külla just siia lapsepõlvemaale.