Foto: Hele-Mai Alamaa
Kui Robert õhtul töölt koju saabub, olen mina valmis kohvikusse, poodi või kellelegi külla minema, tema on aga tööpäevast väsinud ja veedaks kodus lastega aega. See kõik on täiesti mõistetav, aga mul on lihtsalt tunne, et mu aju kärbub peatamatu protsessina ning varsti ei suudagi ma enam midagi peale nunnutava lalina suust välja ajada.

Tagatipuks tekib sellises olukorras ka tühjast tülisid, sest nii ahtakeses maailmas muutub kõige olulisemaks probleemiks see, kui vaip pole parketiliistudega paralleelselt põrandal või kui keegi on mu kohvipiima ära tarvitanud. Kas ma meeldin endale sellisena?