.
Minu esimene lapseootus lõppes emakavälise raseduse tõttu ja õnnetul kombel jäin ilma ka munajuhadest. Arvasin siis, et kibedamaid pisaraid pole võimalik valada. Paraku eksisin.

Nii kirjutab viljandlanna Triinu pikka ja üleelamisterohket emakssaamise lugu alustades.

Kui olime kurvast läbielamisest, raseduse katkemisest toibunud, seadsime abikaasaga sammud viljatusravikliinikusse. Siirdamine jäi ära, sest mul leiti emakast polüübid, mis tuli enne eemaldada. Tegelikult olin tolleks ajaks juba lootuse kaotanud. Mõtlesin, et teeme selle katse veel ära ja kui ei õnnestu, peame vahet. Ma lihtsalt ei jõudnud enam! Tundus, et kõik jäävad rasedaks ja saavad lapsi, välja arvatud mina.

Aga seekord õnnestus! Lõpuks ometi! Tegin rasedustesti ja nägin kahte triipu. Rasedusaeg oli ideaalne. Mul polnud ei iiveldust ega miskit, kõik uuringud olid korras. Olin iga päev tänulik lapse eest, keda ootan. Ja siis juhtus midagi, mida ma poleks ka jubedaimas unenäos ette kujutanud. Õhtul tundsin tugevamaid toonuseid, kuid pidasin neidki esialgu normaalseks. Mäletan nii selgelt arsti nägu, kui ta ütles, et lootevesi tilgub ja emakakael on avanenud... 

Mind viidi sünnitustuppa ja mõne tunni pärast sündis meie armas pojake – 22. rasedusnädalal. Ta viidi lastehaiglasse, kus ta kuus päeva elas ja siis ingliks sai. Tema lahkumise ajal istusime abikaasaga inkubaatori juures ning laulsime talle unelaulu. Seda unelaulu ei suuda ma enam kunagi laulda ega kuulata, ilma et mul silmad märjaks ei läheks ja klomp kurku ei tõuseks...