Kui Ella oli väiksem, siis Liisi imestas – ta pole küll aasta otsa täispikka ööd maganud, aga ikka kuidagi kõnnib, toimetab ja annab kontserte. Hele-Mai Alamaa
“Seda aega ma enam tagasi ei tahaks, kui keegi mind kodus ei oodanud,” tunnistab kahese Ella ema Liisi Koikson (35). Praegu vaatab ta noori emasid tundega, et tahaks neid kallistada ja öelda: sa oled lihtsalt nii tubli!

Küsin Liisilt otse: kas sullegi tahtsid kõik hirmsasti nõu anda, kui emaks said? “No kuna mul on kergelt udupea kuulsus, hakkasin üks hetk ennastki veenma, et ma seda olen,” ütleb Liisi. “Kui aga sünnitusega hakkama sain, lõin endale rusikaga vastu rinda, et suutsin valuvaigistiteta lõpuni välja vedada. Tundsin seda naiseks olemise maagiat nii tugevalt.”

Nüüd tajub ta emainstinktiga, mis on õige või vale, ja lihtsalt usaldab seda tunnet. “Üks tore inimene ütles mulle, kui veel rase olin, et kõik, mida laps lõpuks vajab, on emaarmastus. Ja sellest minu laps kindlasti ilma ei ole. Pigem ütleb: emme, ei musita enam!”

Loe, millest trükisoojas numbris veel juttu SIIT

Kui Liisi ja ta rootslasest elukaaslane ­Christian (35) lapse sünniks valmistusid, võttis naine endale abiks sünnitoetaja. Liisi valutas tol detsembripäeval kodus pikalt. “Kui sel detsembriõhtul lõpuks haiglasse sõitsime, olin juba tagaistmel käpakil, et nüüd kohe hakkab juhtuma. Haiglas liftiga üles sõites lahvatasid pisarad – olukord nõudis kogu keskendumise ja jõu,” meenub talle kõik elavalt. “Lootus, et kaks tundi ja valmis, ei pidanud aga minu puhul paika. Valud olid üks hetk nii suured, et ootasin aina: kas nüüd? Ja siis olin vannis ja kuulsin nagu vati seest, kuidas ämmaemand tuleb ja ütleb: “Aa, no siin on veel rahulikult aega. Ma tulen paari tunni pärast tagasi.” Issand jumal, p a a r i tunni pärast?!”