Unsplash
Levinud kuvandi järgi on emadus lõputu õnneseisund. Tegelikkuses võtavad lapsed, kodu ja paarisuhe energiat kaugelt rohkem, kui emaks saaja ette oskab kujutada. Emade stressist pole aga kombeks rääkida.

Disainerina tegutsev Maiken kasvatab kahte tütart. Esimese tütre beebiiga oli eriti raske. Maiken ju tahtis lapsi, kuid oleks ta teadnud, mida see tegelikult tähendab, oleks ta end ehk paremini ette valmistanud. Tema meelest on kuvand emaksolemisest hoopis erinev reaalsusest. Ta toob näite:“Rinnaga toitmine – see peaks olema nii loomulik, ilus ja orgaaniline. Tegelikult, olgem ausad, võib see esimestel nädalatel olla piin ja pisarad. Põhiliselt su enda omad. Istud iga veerand või poole tunni tagant nagu mõni Minose skulptuur, rinnad paljad. See tundus ebaõiglane!”

Psühholoogil ja perenõustajal Teelel on kodus tütar ja kaks poega. Teele oli pärast iga lapse sündi kimpus tormlevate hormoonidega, mis muutsid ta sel niigi pingelisel eluetapil veel tundlikumaks. “See hormonaalne ülekohus, mis naistega toimub, on tegelikult päris õudne. Valed mõtted on kiired tekkima,” jagab naine emotsioone. “Mind tõsiselt häirib, et aktsepteeritud on ainult see üks, õnneliku ema kogemus.”

Lisaks juba peres olevatele lastele mõjub beebi sünd sageli rusuvalt ka mehe ja naise paarisuhtele. Teele sõnul on just uue rolliga kohanemine see, mis paarisuhte hapraks teeb

Maiken tunnistab, et temal on koduabiline: “Mina ei tunne mingit vale­häbi, et mul on abiline, kes hoiab mu kodu korras. Olen 90% ajast lastega üksi, ei pääse välja sööma, koduabiline teeb aga meile vahel Maroko toite. See on minu tugi tol hetkel! Kujutan ette, et kui mul teda ei oleks, läheksin närvi juba siis, kui laps piimaklaasi ümber ajab.”