Sarita oma tütre Elisabethiga. | Fotod: Vahur Pormeister
"Mees oli tööl, kodus mängis arvutimänge, jõi õlut ja veetis aega pubides, kust jõudis sageli koju vastu hommikut," räägib Sarita, mis ta viimse piirini viis.

Tartust pärit Sarita Urm (33) kasvatab üksinda tütar Elisabethi (5). Viima­sed aastad olid pannud ta mõistma, et koos elukaaslasega pole enam võimalik jätkata. Isegi mitte lapse pärast.

Tõsi, koos elanud nad suurt ei olnudki – juba nende tutvuse algul töötas mees ehitajana Norras. Varem saadi visiitsuhtega veel hakkama, kuid lapse sünni järel muutus olukord kriitiliseks. Naine oli lapsega kahekesi kodus, tundmata kaugel olevast mehest vähimatki tuge. Sarita mäletab, mida ta neli aastat tagasi, üsna viimasele piirile viiduna, Tartu kesklinnas üle silla jalutades sõbrannale ütles: oleks tal kasvõi viis tuhat eurot, jätaks ta päevapealt kõik sinna­paika ja koliks tütrega mehe juurest minema!

Kolm kuud hiljem naerataski Saritale uskumatu õnn.