Foto: Unsplash
Kas see, et mõne aastaga kaob suhtest säde, on siis tõesti paratamatu, küsivad endalt ilmselt paljud aastaid koos elanud paarid. Kas seda peaks võtma kui normaalsust ja leppima ning mõtlemagi nii, et kui midagi pole otseselt halvasti, siis ongi hästi? Kaks paari räägivad, kuidas nad oma suhet päästsid.

Lahkumineku põhjus pole tihtipeale kuigi dramaatiline. ­Enamasti kurdetakse lihtsalt lahkukasvamist, mittemõistmist ja üks­teisest eemaldumist. 

Kriisimomendiks olid Sille ja Toomas olnud abielus kuus aastat, enne seda tuttavad neli aastat, niisiis oli olnud justkui kümme aastat aega teineteist tundma õppida. Tegelikult tundus aga mõlemale, et koosoldud aastad viivad neid teineteisest hoopis eemale. Jutuks ei söandanud nad seda võtta, sest otseselt millegi üle kurta ju polnud.

“Tol ajal oli mul endalgi väga raske sõnastada, mis meie suhtes puudu jäi. Pealtnäha oli kõik justkui olemas. Tundsin aeg-ajalt üksindust, kurbust, vahel ka tühjust ja väärtusetust,” meenutab Sille. Naine üritas leida rahulolematuse põhjusi ja vastuseid endast: osales kõikvõimalikel enesearengukursustel, proovis eri tehnikaid, luges suhteraamatuid. Ent see ei toonud paari ellu olulisi muutusi, eemaldumine jätkus.

Seda, et rahulolematuse põhjus võib peituda paarisuhtes, hakkas Sille oletama siis, kui tal tekkis sõber, kellega ta sai vabalt jagada oma mõtteid, tundeid, unistusi ja ideid. “Oli hetki, mil uus sõber muutus mulle juba lähedasemaks kui abikaasa. Siis hakkasin tõesti muretsema, et kui nii jätkame, pole meie abielul varsti enam mõtet. Kaugenesime teineteisest vähehaaval nii emotsionaalselt kui füüsiliselt,” meenutab Sille.

Tagantjärele saab ta aru, millest ta tol hetkel oma abielus kõige enam puudust tundis...