Sally teab hästi, kui raske on vähese unega toime tulla. Tema teine laps Lars (1,5) ei mõistnud magamise olulisust juba esimesest ööst alates – sünnitus­majas ta lihtsalt ei maganud. “Kurtsin järgmisel päeval beebi unetust ämmaemandale, kes seostas seda toidu tellimisega ning andis lootust, et see möödub kiiresti. Kahjuks seda ei juhtunud,” meenutab Sally.

Suures hädas proovis ta kõikvõimalikke nippe ja soovitusi: teki sisse mässimist, öösel vankris kussutamist ja palli peal hüpitamist, ent kõik tõi kaasa hoopis beebi nutu. 

Sally kurtis muret ka sõpradele, kuid abi ei saanud – kes olukorras olnud ei ole, ei kujuta selle raskust ette. Pikaaegse magamatuse all oli tema vaimne tervis lõpuks kokku varisemas. “Mäletan, kuidas vaatasin oma kaht last, pisarad voolamas, sest mul polnud nende vastu ühtki emotsiooni. Tundsin end tühjana. Endaga totaalselt pahuksis olles ei saanud ma aru, et minu probleemi põhjus on...